Su Dongpo
Külastades Suure Armastuse templis kolme koolkonna õpetajat ja
vaadates Hang Huizi voolitud Manjushri ja Samantabhadra kujusid.
Keha viibib siin maailmas nagu unes,
jõudepõlves, päevad on pikad kui aastad.
Ase – kulund, pööratud-käänatud roomatt.
Kärisend mungarüü, mitukord paigatud.
Kutsud võõrast ööbima bambusesalus,
sööma paastutoitu, jooma allikavett.
Vaatan tagasi – otsatult eksimusi.
Ise naeran virgund õpetaja tarkust.
*
Tunamullu elasin idapool jõge:
pöörasin pää – nägin loojaku hunnitust.
Mullu oli mu kodu läänepool jõge:
peen tasane kevadvihm niisutas nägu.
Ida ja Lääs – kumbki pole teisest etem.
Kui sidemed katkevad, on aeg lahkuda.
Tänavu kolin ida poole tagasi:
tahaksin puhata endistes paikades.
Ostsin endale krundi Valge kure mäel:
kavatsen sääl pidada vanaduspäevi.
Pikk jõgi voolab otse põhjaukse all;
heledad lained tantsivad mu trepi ees.
Sinimäed kõrguvad aiamüüri kohal;
mäetukkadel kui palju pilvekiharaid!
Kuigi on häbi õpetaja Pao pu ees,
põlgan kuldkolmjalga ja tsikaadi moonet.
Ja ikkagi olen ma üle Xixi zhoust.
Templis vaagnal on punased lichi-ploomid.
Meie elul pole algselt mingit püsi:
korra vaatad ümber ja see oligi kõik.
Igas hetkes on ja saab läbi üks aegilm.
Ilmade tolmupilves on igal oma.
Vaatan ülevalt elavate sagimist:
tiivutavad üksteisele tuult kui sääsed.
