Kaludayin Thera
Sügavpunased, isand, on nüüd metsapuud,
Lasknud valla lehed, valmis viljuma,
Õied lõõskamas kui sädelevad leegid,
– On lopsakas aastaaeg, Õilis Kangelane.
Õidepuhkend puud, meeltmööda kõigile,
Saadavad lõhnu igasse ilmakaarde,
Lastes valla lehti, ihates kanda vilju;
– On tulnud aeg lahkuda, Kangelane.
Ei ole ei liiga külm, ega ka kuum,
See aeg on meeldiv, rännuks loodud,
Mu isand, las Sakyad ja Koliyad näevad sind
– Pilk suunatud läände, ületamas Rohinit.
