Sangharakšita
Olen Maa.
Olen kivi, raud ja muld.
Olen see, mis on sinus
Luu, lihas ja nahk,
Kuid nüüd ma pean minema,
Jättes sind kergeks.
Nüüd peame lahku minema.
Hüvasti.
Olen Vesi.
Olen ookean, järv, jõed ja ojad,
Vihm, mis kallab pilvedest
Ja kaste lille õielehtedel.
Olen see, mis on sinus
Veri, uriin, higi, sülg ja pisarad,
Kuid nüüd ma pean minema,
Jättes sind kuivaks.
Nüüd peame lahku minema.
Hüvasti.
Olen Tuli.
Tulen päiksest, rändan läbi avaruse
Et magada puus, tulekivis ja terases.
Olen see, mis on sinus
Kehakuumus, kallistuse soojus,
Kuid nüüd ma pean minema,
Jättes sind külmaks.
Nüüd peame lahku minema.
Hüvasti.
Olen Õhk.
Olen tuul, tuulepuhang ja pööristorm.
Olen see, mis on sinus
Õhk su ninasõõrmetes, su kopsudes
Õhk, mis pehmelt tuleb, pehmelt läheb,
Kuid nüüd ma pean minema,
Viimast korda,
Jättes sind tühjaks.
Nüüd peame lahku minema.
Hüvasti.
Olen ruum ja Avarus.
Minus sisaldub kõik.
Tolmukübemest galaktikani.
Olen see, mis on sinus
Ruum, mida piiranud maa, vesi, tuli ja õhk
Millest koosneb su keha.
Kuid nüüd on nad kõik läinud
Ja pean ka mina minema,
Jättes sind piirituks.
Nüüd peame lahku minema.
Hüvasti.
Olen Teadvus.
Määratlematu ja kirjeldamatu.
Olen see, mis on sinus
Nähtu, kuuldu, lõhn, maitse, puudutus ja mõte.
Kuid nüüd ma pean minema
Ruumist, mida ei piira enam su keha
Jättes mitte midagi „sinust“.
Pole kedagi kellest lahkuda.
Nii et pole ka hüvastit.
Maa lahustub Veeks,
Vesi lahustub Tuleks,
Tuli lahustub Õhuks,
Õhk lahustub Ruumiks ja Avaruseks,
Ruum ja Avarus lahustub Teadvuseks,
Teadvus lahustub – ?
HUM