Sa küsid minult, miks läksin kaugele jäistesse mägedesse,
Kohutavasse paika teravate tippude ja kaljujärsakute vahel,
kuhu ronida on valus, kust laskuda on vaev,
Kus pesitsevad mägede jumalad ja puude vaimud.

Kas sa pole siis näinud, kas sa pole siis näinud
kirsi- ja virsikuõisi kuninglikus aias
Need on vast täies õies, roosad ja lõhnavad
avanemas aprilli sajus, langemas kevadtuule iilides;
Hõljudes üles ja alla, pudenevad õielehed kõikjale aeda.
Mõne oksa põimib ehk jalutav tütarlaps
ja mõne õielehe ehk peoleo.

Kas sa pole siis näinud, kas sa pole siis näinud
Joana purskavaid taevalikke allikaid?
Ei jõua vesi voolama hakatagi, kui on juba ära voolanud.
Tuhanded hõbedased joad, valgumas põhjata sügavusse;
ikka ja jälle, voolamas igavesti.
Keegi ei tea, kus nad kord pidama jäävad.

Kas sa pole siis näinud, kas sa pole siis näinud
et tuhanded miljonid on elanud Hiinas ja Jaapanis?
Keegi ei ole jäänud suremata iidsetest aegadest saadik:
ei muistsed targad kuningad ega hirmuvalitsejad, head ega kurjad,
kaunid ega näotud – kes oleks küll jäänud igavesti nooreks?
Õilsad kui madalad, igaüks sureb kord.
Nad on kõik surnud, saanud tolmuks ja tuhaks;
pidusaalid on nüüd saanud rebaste elupaigaks,
kõik möödub, kõik on kui mullid, kui välk, kõik on aina teel.

Kas sa pole siis näinud, kas sa pole siis näinud
et see on inimese saatus; kuidas saaksid sina elada igavesti?
Mõte sellest kisub mu südame lõhki,
ka sina oled kui läände mägedesse laskuv päike,
või elav laip, kelle eluaeg pea möödas.

Mõttetu oleks jääda pealinna;
Ära, ära tuleb minna, siia ma jääda ei saa.
Ma pole eal väsinud vaatamast Koya mäe mände ja kaljusid;
Mäe kirgas allikas on mu lõpmatu rõõmu läte.
Hülga maise edu uhkus;
ära jää kõrbema kolmetise maailma põlevasse majja!
Vaid hoolas harjutamine metsas aitab meil jõuda igavesse.