Ronides üles piki Külma Mäe harja,
Külma Mäe rada aina jätkub:
Mäekuru rahnude-kivide piirdes,
Lai jõeharu, udulooris muru.
Sammal on libe, kuigi vihma pole tulnud.
Mänd laulab, kuigi pole tuult.
Kes vabaneks küll maailma köidikutest
Ja istuks minuga valgete pilvede keskel?
*
Tuhat pilve lõputus laotuses,
Nende keskel inimene – mureta.
Päeviti uitamas tumerohelistel mägedel,
Öösiti minemas koju, rahnude varju magama.
Kiirelt möödub temast aastaaegade vaheldumine,
Rahus, maiste kohustusteta, meeleplekkideta.
Milline rõõm! – ja millest see sünnib?
Tasasest rahust, mis kui sügisene jõevesi.
*
Minule toob rõõmu igapäevane Tee,
Udulooris ronitaimede ja kaljukoobaste keskel.
Siin metsikus looduses olen täiesti prii,
Logeledes lõputult oma sõprade – valgete pilvede seltsis.
Siin on teid, kuid need ei ulatu maailmani;
Et mul pole meelt, siis kes võiks äratada mu mõtteid?
Üksi öös istun kivist voodil,
Ümar kuu pikki Külma Mäe harja üles ronimas.
*
väljas
sinised mäed
akna taga
sahisevad kollased lehed
mediteerin
vähimagi sõnata
ja vaatan taha nägemaks
pettekujutluste kadu
*
Kolmkümmend aastat tagasi sündisin ilma.
Tuhandeid, kümneid tuhandeid miile olen uidanud,
Paksu rohelise muruga jõekaldail,
Teispool piire, kus tuiskab punane liiv.
Otsides asjatult igavest elu, pruulisin jooke,
Lugesin raamatuid, laulsin laule ajaloost,
Ja täna olen tulnud koju Külmale Mäele
Lastes peal ojas puhata, et pesta oma kõrvad.
*
pärast hiliskevadist vihma langevad tiireldes kroonlehed
õrn taevalik lõhn katab mu lapitud rüüd
lihtsal tühjal meelel pole kuhugi minna
puhates mäetipul vaatan pilvede tagasitulekut.
*
Külm Mägi on
Taladeta, seinteta maja.
Kuus ust vasakul ja paremal lahti
Saaliks sinine taevas.
Kõik toad tühjad ja piiritud
Idasein vastu lääneseina
Keskel ei midagi.
*
Verdtarretav lumi tuhandel mäetipul
möllav tuul kümnest tuhandest orust
ärgates sügaval teki all
unustan, et mu keha on vaikiv tühjus.
