Budistlike õpetuste kohaselt sünnib iga inimene kahe erineva potentsiaaliga. Üks neist on positiivne ja teine on negatiivne. Budismis nimetatakse positiivset võimet “Buddha-loomuseks” ja negatiivset võimet “Mara-loomuseks”. (Mara on budismis kurjuse kehastuseks.)
Igas inimeses on potentsiaali saada kas budaks või maraks. Ning oma päeva igal hetkel me teeme valiku: kas liikuda Buddha või Mara suunas. Kui me avame oma meele ilu lihtsatele avaldustele enda ümber, siis sellega me arendame oma Buddha-loomust. Kui sulgeme oma meele ja pöördume maailmast ära, siis arendame oma Mara-loomust. Kui püüame aidata teisi elusolendeid, siis arendame oma Buddha-loomust. Kui tegutseme isekalt ja hoolimata teistest, siis arendame oma Mara-loomust. Kui meie tegude motiiviks on ahnus, viha ja teadmatus, siis me saame Mara sarnasteks. Kui motiiviks on suuremeelsus, heatahtlikkus või kaastunne, siis muutume Buddha sarnasteks.
Need on budismi põhitõed. Kui me läheme Buddha, dharma ja sangha kaitse alla, siis pühendume sellega oma Buddha-loomuse arendamisele ja Mara-loomuse kõrvaldamisele.
Kuid mõnikord me kaldume mõtlema, et kui mediteerime iga päev 40 minutit, loeme uusimat budismialast raamatut ja sooritame regulaarselt budistlikke rituaale, siis sellega juba arendamegi oma Buddha-loomust piisavalt. Väga hea on harjutada meditatsiooni regulaarselt. Kuid sellest ei piisa! Nii meditatsiooni ajal kui ka väljaspool seda, päeva igas hetkes, me sooritame valiku: kas liikuda Buddha või Mara suunas.
Ükskõik kas teadvustame seda või mitte, me sooritame alati valikuid ja tegutseme nende valikute alusel. Need valikud ja neile järgnevad teod moodustavad meie karma. Kui harjutame meditatsiooni ja sooritame rituaale, siis loome positiivse karma. Arendame oma Buddha-loomust ja vähendame Mara-loomuse mõju.
Võib-olla ühe tunni jooksul päevas me loome positiivse karma. Aga ülejäänud 23 tundi? Kui soovime arendada oma Buddha-loomust, siis peame leidma viisi teha õigeid valikuid ja tegutseda nende valikute alusel. Peame leidma viisi luua positiivne karma päeva igas hetkes. Et luua positiivne karma päeva igas hetkes, tuleb meeles kasvatada omadust, mida inglise keeles nimetatakse “mindfulness”. Eesti keelde võiks seda tõlkida sõnadega “tähelepanelikkus”, “teadvustamine”, “meelespidamine”, “hoolivus”, “tähelepanelik teadvelolek”.
Kuid mis asi on “tähelepanelikkus”? Et vastata sellele küsimusele, tuleb pöörduda Buddha kõige varasemate kirjapandud ütluste poole Paali kaanonis. Paali kaanonist leiame, et Buddha kasutas tähelepanelikkuse erinevate külgede kirjeldamiseks kolme erinevat sõna.
Esimene sõna on „sampajanna”. „Sampajanna” tähendab eesmärgi, sihi või kavatsuse selgust. Igas olukorras, igal hetkel, me teame oma eesmärki ja teame, mida teha, et seda saavutada.
Teine sõna on „sati”. „Sati” on võime olla teadlik, tajuda toimuvat. See on võime näha ja täpselt mõista, mis toimub igal hetkel. Me peame meeles vajadust olla teadlikud. Kuna me peame seda meeles, siis võime selgelt näha ja tajuda, mis toimub meie ümber ning meie kehas ja meeles. See on „sati”.
Seega, kui keegi on arendanud endas välja sihiselguse võime (sampajanna) ja võime olla teadlik igas hetkes (sati), kas see tähendab, et ta harjutab tähelepanelikkust? Iseenesest ei anna sampajanna ja sati kokku veel välja Buddha definitsiooni tähelepanelikkuse kohta. Midagi jääb puudu. Ma toon ühe näite.
Snaiper varitseb vaenlast rohus. Tema eesmärk on väga selge – tappa vaenlane (sampajanna). Ning ta on väga hästi teadlik sellest, mis toimub ümberringi. Ta jälgib vähimatki liikumist ja kuuleb vaikseimatki heli. Ta tajub väga hästi oma hingamist ja püssi kaalu, mida ta hoiab (sati).
Snaiper harjutab „valet tähelepanelikkust”. Snaiperil puudub tähelepanelikkuse kolmas element – „appamada”. „Appamada” on teadlikkus, mis teeb selget vahet ebakõlbeliste ja kõlbeliste kavatsuste või meeleseisundite vahel. „Appamada” on see, mis ütleb meile, kas meeleseisund, kavatsus või tegu viivad meid lähemale Buddhale või Marale. „Appamada” ütleb, milline tegu loob positiivse karma ja milline loob negatiivse karma.
Budistina ma püüan mediteerida iga päev. Sooritades budistlikku rituaali, ma retsiteerin kõlbelisi juhiseid. Väga hea! Kuid ma tean, et sellest ei piisa. Niisiis ma võtan kohustuse. Ma otsustan, et minu sihiks on teostada kõlbelisi juhiseid igapäevaelus (sampajanna). Siis aga tuleb mul töö juures raske ja pingeline koosolek. Ma juba hakkan tundma end vihasena. Kuid ma olen arendanud endas võimet olla teadlik sellest, mis toimub ümberringi ja minus eneses, ja seega märkan endas viha tõusvat (sati). Mul on meeles, et minu sihiks on teostada Buddha kõlbelisi juhiseid igapäevaelus (sampajanna). Ma tunnistan, et minus tekkinud viha on negatiivne meeleseisund ning ma tean, et kui käitun vihasena, siis loon negatiivse karma (appamada).
Sati, sampajanna ja appamada üheskoos võimaldavad mul teha teadliku valiku. Kas ma lasen oma vihal võtta võimust enda üle või teen midagi muud? Ma suunan tähelepanu oma kehale ja saan teadlikuks, et selles on pingeid ja ebamugavustunnet, mida põhjustab viha. Ma suunan tähelepanu oma hingamisele ja tajun füüsilisi pingeid rindkeres, kui hingan sisse ja välja. Ma hoian oma tähelepanu hingamisel. Ma suunan õrna ja heatahtliku tähelepanu oma hingamisele.
Ja siis toimub tähelepanelikkuse ime. Hingamine rahuneb. Keha rahuneb ja lõdvestub. Meel rahuneb. Viha lahustub ja kaob tühjusesse, millest see välja ilmus. Ning ma vaatan enda ümber, lubades oma meelel ja kehal täituda mettaga, avatud ja heatahtliku hoiakuga. Kui ma kõnelen, siis räägin ilma vihata, vaid avatud ja konstruktiivse hoiakuga teiste suhtes.
Reageerimise, reaktiivse tegutsemise asemel ma tegutsen loovalt, kreatiivselt. Selle asemel, et olla Mara vang, ma muutun pisut rohkem Buddha sarnaseks. Negatiivse karma asemel ma loon positiivse karma.
Tähelepanelik tegutsemine igas hetkes nõuab regulaarset harjutamist. Istudes Buddha kuju ees ja mediteerides, me harjutame meele tähelepanelikkust. Kuid me saame harjutada tähelepanelikkust ka igapäevaelus. Toon ühe näite sellisest harjutusest. Seda nimetatakse kolmeminutiliseks hingamispausiks.
Esimene samm: pange tähele, mis toimub just praegu teie meeles. Pange tähele kõiki mõtteid ja emotsioone.
Teine samm: suunake tähelepanu oma hingamisele. Pange tähele, kuidas rindkere või kõht tõusevad ja vajuvad koos hingamisega.
Kolmas samm: avardage tähelepanu kogu kehale. Pange tähele kõiki kehaaistinguid. Tajuge kontakti keha ja tooli või padja või mati vahel. Tajuge kontakti oma riiete ja keha vahel.
Te võite otsustada teha seda kolmeminutilist harjutust kolm korda päevas. Hea on määrata kolm kindlat kellaaega selle harjutuse jaoks kodus, tööl või koolis.
Sel viisil te harjutate oma meelt olema tähelepanelik. Te loote aluse kõigi kolme omaduse: sampajanna (eesmärgiselguse), sati (teadlikkusevõime) ja appamada (vahetegemise kõlbeliste ja ebakõlbeliste meeleseisundite vahel) harjutamiseks. Sellisel viisil te harjutate Buddhaks olemist.
Dharmachari Vaddhaka
Tallinn, detsember 2009
[tabgroup]
[/tabgroup]