Tänapäeval kohtame palju erinevaid vaimseid õpetajaid ja õpetusi. Kuidas nende vahel valida? See küsimus oli aktuaalne juba Buddha eluajal ja eriti kalama rahva seas.
Kalamad elasid Gangese tasandikul, kust rändas läbi hulgaliselt religioosseid õpetajaid, igaüks neist oma õpetust ülistades ja teiste omi maha tehes. Kalama rahvas oli hämmingus sellest rivaalitsemisest ega teadnud, keda uskuda. Mis tahes konkureeriva õpetuse vastuvõtmiseks oleksid nad pidanud nõustuma doktriinidega, mille paikapidavuses nad ei olnud veel veendunud.
Näiteks väitis Buddha, et kannatustest on võimalik vabaneda läbi virgumise. Kuidas saame aga kindlad olla selles, et virgumine on võimalik, et kannatuste lõppemine on võimalik, kui me pole ise virgumiseni jõudnud?
Kalamad esitasid selle küsimuse nende juurest läbi rändavale Buddhale ja palusid nõu valimiseks erinevate õpetajate ja õpetuste vahel. Buddha alustas kinnitusega, et nende kahtlused olid igati mõistetavad.
Seejärel soovitas ta mitte lootma jääda vaid 1) pühakirja tekstidele; 2) mõistuspärastele põhjendustele ja loogikale; 3) muljet avaldavaile mõjukaile või lugupeetud õpetajaile. See ei tähenda, et neid ei võiks otsuse langetamisel abiks võtta. Buddha rõhutas hoopis, et need ei tohiks olla ainsad põhjused valiku tegemiseks. Olgu õpetus kui tahes vana ja lugupeetud, ärgu võetagu seda enesestmõistetavalt. Tundugu väide kui tahes põhjendatud või ratsionaalne, ärgu peetagu seda enesestmõistetavaks. Olgu õpetaja kui tahes muljet avaldav või mõjukas, ärge suhtutagu tema õpetustesse kui enesestmõistetavaisse.
Selle asemel soovitas Buddha kontrollida õpetusi läbi omaenda kogemuse.
Ta tõi näiteks karma ja taaskehastumise. Tavaliselt õpetas Buddha, et oskuslikud ja mõistlikud teod on õnne ja heaolu eelduseks nii praeguses kui tulevastes eludes. Kuna selle väite õigsust tulevaste elude kohta ei ole võimalik kontrollida, palus Buddha süüvida omaenda kogemustesse ning järele mõelda, kas ebaterved meeleseisundid nagu himu, viha ja teadmatus ning ebaterved teod põhjustavad meile kannatusi siin ja praegu, käesolevas elus. Ning vastupidi, kas terved meeleseisundid ja teod sillutavad teed pikaajalisele heaolule ja õnnele siin ja praegu, käesolevas elus.
Kui oleme milleski oma kogemuste põhjal veendunud, suudame teha teadlikke valikuid. Niisiis, kas tulevased elud eksisteerivad või mitte, seda me ei tea, sellest hoolimata on meil piisavalt põhjust praeguses elus hüljata ebaterved meeleseisundid ning arendada tervet meelt.
Ja kui tulevane elu on olemas, lisas Buddha, on hüved seda suuremad.
Buddha põhisõnum kalamadele oli järgmine: testida tuleks neid õpetusi, mida on võimalik kogeda siin ja praegu, ning tõeks osutumisel neist juhinduda. Kui järeleproovitud õpetused toovad kaasa sisemise kindluse ja heaolu, suureneb ka usaldus tervikõpetuse vastu, kaasa arvatud need aspektid, mis jäävad väljapoole meie praegust kogemisvõimet.
Mõistagi on oluline usk nii õpetajasse kui õpetusse, hoolimata sellest, kui palju on võimalik ise kogeda ja järele proovida. Usk ja usaldus on sraddha olulised elemendid budismis. Sraddhat on läbi inglise keele sageli tõlgitud kui „usku“ (faith). Sraddha või usk selles kontekstis ei tähenda aga kindlasti mitte pimedat, kaheldamatut usku.
Canki suutras räägib Buddha usu ja „tõe alalhoidmise“, nagu ta seda ise nimetab, omavahelisest suhtest. Kindlal usul põhinev võib osutuda vahel “tühjaks, õõnsaks ja võltsiks”, ning vastupidi, usu tõttu kõrvaleheidetu võib osutuda “tegelikuks, tõeseks ja ilmselgeks”. Järelikult inimene, kes väidab end millessegi uskuvat, kuid tunnistab samas, et ta pole veendunud, et „ainult see on õige ja kõik muu mitte“, hoiab alal tõde.
Teiste sõnadega, inimene hoiab tõde alal, kui ta väljendab oma usku, kuid ei kiirusta järeldustega ega rõhuta, et ainuüksi tema usk on õige.
Buddha tegi selget vahet tõe säilitamise ja tõe leidmise vahel. Tõe leidmine toimub läbi vahetu kogemuse. Ent isegi tõe esialgne avastamine – vaimse arengu faas, mida budismis kirjeldatakse kui voolu sisenemist – ei tähenda veel lõplikku jõudmist tõeni. See nõuab edasist harjutamist, katsetamist ja kogemist, nii kaua kuni jõutakse virgumiseni.
Niisiis peab usk juurduma läbi uurimise ja järelemõtlemise, mitte baseeruma emotsioonidel ega pimedal veendumusel. Ainult usust, usaldusest ja veendumusest ei piisa virgumise poole pürgimisel, aga õigesti kasutatuna, s.t tõde alal hoides võib usk avada ukse kogemuse sügavamatesse kihtidesse.
Bhikkhu Bodhi kirjutas:
„Usk ajendab teostama ja harjutama; harjutamine viib kogemusliku mõistmiseni; ja kui mõistmine täiustub, puhkeb see õide täielikus teadmises.“
Dharmachari Vaddhaka
Tallinn, detsember 2009
[tabgroup]
[/tabgroup]