Budistlikus kirjanduses, mida on avaldatud pärast Buddha surma ligi kahe ja poole tuhande aasta jooksul, leiame kaks põhimõtteliselt erinevat Buddha loomuse käsitlust: a) ta oli inimene, kes elas ja suri nagu kõik teised; 2) ta ei olnud tavaline inimolend, vaid üliinimlike võimetega transtsendentne olevus või jumalus, kes oli vaba inimestele omastest piirangutest.
Varaseim teadaolev jäädvustus Buddha loomuse ümber tekkinud lahkarvamuste kohta ilmus 246. aastal e.m.a. munga Moggaliputta kirjutises Kathavatthu („Vaidlusobjektid“). See tekst kuulub paali kaanoni kogumikku Abhidhammapitaka ning sisaldab mitmeid näiteid Buddha loomuse üle peetud väitlustest.
Näiteks vastandub käsitlus, mille kohaselt ületab Buddha kõik ruumi- ja ajapiirid ega sõltu loodusseadustest, vaatele, mille järgi määras Buddha olemasolu tema füüsilise ehk inimkeha asukoht ning ta allus loodusseadustele, nagu kõik tavainimesed.
Teine näide tutvustab seisukohta, et Buddha olemus on igavene, ajalooline Šākjamuni oli vaid inimkujul kehastunu, kelle ülesandeks oli õpetust jagada ja teed näidata. Enamgi veel, see maine ihu ei vajanud toitu, peavarju ega muid eluks vajalikke materiaalseid vahendeid; ei kogenud mingeid ebameeldivaid inimlikke aistinguid ega tundeid, nagu näiteks füüsiline valu, kahtlus, ebakindlus. Buddha kui igavene olemus oli kõiketeadev, tema valduses oli universaalne tarkus. See nägemus on Kathavatthus vastandatud uskumusele, mille kohaselt Buddha oli surelik nagu iga teine, kes koges nälga ja valu nagu meiegi ega omanud kõiketeadmise võimet. Kuid tema tarkus, mis ei olnud küll lõputu, hõlmas siiski ülitähtsat teadmist, kuidas saada jagu himu, viha ja pettekujutluse meelemürkidest ning seeläbi vabaneda kannatustest ja jõuda kestva meelerahu ja rahuloluni.
Kathavatthus tutvustatud vastakaid seisukohti kohtab ka mujal paali kaanoni tekstides. Needsamad kaks erinevat nägemust leiame nikaajades, mõnikord koguni ühes ja samas tekstis. Acchariya-abbhuta suutras (Majjhima-nikaya 123) kirjeldatakse Buddhat kui läbi lugematute eelnevate elude virgumiseks ettevalmistunut, kelle saatus oli juba sündides ette määratud. Selles suutras laskub tulevane Buddha teadlikult Tušita taevast oma emaihusse, astub peale sündi seitse sammu ja teeb teatavaks oma tulevase saatuse. Siiski toob Buddha ise suutra viimases peatükis loo maa peale tagasi ning selgitab, et tõeliselt imepärane ei ole mitte tema sündimise lugu, vaid tema tunnete (vedana), mõtte- ja tajuärksus.
Bhikkhu Bodhi toonitab paali kaanoni tekstikogus „In the Buddha’s Words“, et domineerib käsitlus Buddhast kui inimesest, kel nagu kõikidel teistelgi tuli virgumiseni jõudmiseks võidelda tavaliste inimlike nõrkustega. Siiski ei saa ignoreerida või lihtsalt kõrvale lükata vaatenurka, mis näeb Buddhat kui üleloomulikku olendit, väidab ta, kuna just sellele seisukohale tugineb idamaade budismitraditsioonide kõige levinum pühendumuspraktika. See kehtib mitte ainult paali kaanonil põhinevas nikaaja või theravaada koolkonnas, vaid ka mahajaana koolkonnast inspireeritud budismitraditsioonides.
Kuid isegi mahajaana ja vadžrajaana traditsioonide sees kohtab erinevaid seisukohti. 7. sajandi tuntud mahajaana õpetaja Dharmakirti suhtus eriti ükskõikselt väitesse, mille kohaselt teadis Buddha universumist kõike, pidades seda vaimse elu põhiküsimuste kõrval ebaoluliseks: „Mis kasu on sellest, et ta teab putukate arvu maailmas? Pigem uurige tema teadmisi valdkonnas, millega meie tegeleme!“
Samal ajal kui enamus budiste Tiibeti traditsioonis ei pea Buddhat lihtinimeseks, kirjutab kaasaja vadžrajaana budist, tuntud kirjanik ja filmitegija Dzongsar Jamyang Khyentse: „Buddha ei olnud taevane olend. Ta oli harilik inimene.“ („Mis teeb budistist budisti“)
Kuidas peaksime siis meie, samuti tänapäeva budistid, seda vastuolu mõistma? Millise seisukoha võtma?
Esiteks arvan, et meil tuleks tõsiselt suhtuda Bhikkhu Bodhi soovitusse mitte ignoreerida idamaade budistlikes traditsioonides esinevaid üleloomulikke elemente. Kõrvale ei tohiks heita budismile omast inspiratsiooni ja pühendumust, mis tugineb usule üleloomulikku, isegi kui meil endil on kalduvus seesuguseid üleloomulikke omadusi mitte uskuda. Minu õpetaja Sangharakshita väidab, et kui me üleloomulikkuse perspektiivi lihtsalt maha kanname ja toetume vaid budismi ratsionaalsetele elementidele, kahaneb ka meie võime leida inspiratsiooni müütide ja sümbolismi maailmast. Nii aga pöörame selja müütides sisalduvale tõele. Peame leidma vahepealse tee, mis väldiks nii tähttähelist tõlgendamist (peab õigeks kõike, mida budistlikud tekstid iganes sisaldavad) kui reduktsionismi (ignoreerib kõike, mis pole läbinisti mõistuspärane).
Teiseks peaksime minu arvates hoolikalt kuulama oma südant. Lähtuda tuleks ikkagi seisukohast, mis meid isiklikult inspireerib. Mõistagi peame austama kõiki teisi, kes ammutavad oma inspiratsiooni vaadetest, mis meie omadest erinevad.
Nüüd küsite ehk, milline on minu, Vaddhaka, isiklik seisukoht.
Selle iseloomustamiseks jutustan ühe loo kohtumisest braahman Dona ja Buddha vahel, kirja pandud Anguttara-nikāyas IV, 36. Selles loos kõnnib Buddha mööda teed ja kohtab braahman Donat. Dona tajub, et Buddhas on midagi erilist ja harukordset, ning haarab ta vestlusse, mis kulgeb umbes nõnda:
Dona: Isand, kas te olete deva (jumal)?
Buddha: Ei, braahman, ma ei ole jumal.
D: Isand, kas te olete gandhabba (veevaim)?
B: Ei, braahman, ma ei ole veevaim.
D: Isand, kas te olete yakkha (kõikvõimas deemon)?
B: Ei, braahman, ma ei ole kõikvõimas deemon.
D: Isand, kas te olete inimene?
B: Ei, braahman, ma ei ole inimene.
Segaduses Dona küsib seepeale Buddhalt: „Isand, aga kes te siis olete?“ Buddha vastab: „Ma olen vabanenud kõikidest nõrkustest, mis teeks minust jumala, veevaimu, deemoni või inimolendi.“
„Braahman, nii nagu lootoslill, kuigi sündinud ja kasvanud vees, tõuseb pinnale ja püsib puhtana, nii ka mina, kuigi sündinud ja kasvanud maailmas, olen selle ületanud ja elan maailmas puhtana. Kutsu mind Buddhaks – virgunuks.“
Traditsioonilises India ja budistlikus kosmoloogias kohtab mitmesuguseid olendeid, nagu jumalad, veevaimud, deemonid ja inimesed, kes on sündinud olemise erinevatesse valdadesse. Kõik need eksistentsi vallad on aga osa sansaarast, lõputust surmade ja ümbersündide ahelast. Kuigi Buddha oli sündinud ja üles kasvanud ühes neist maailmadest – inimmaailmas, oli ta ületanud kõik sansaara vallad.
Ratsionaalse käsitluse järgi tähendab virgumine vabanemist himu, viha ja teadmatuse meelemürkidest, mürkidest kui evolutsioonipärandist, mis tähistab meie arenguteed loomast inimolendiks. Virgumist võib näha kui lihtsalt kannatuste lõppemist (õigemini vaimsete kannatuste, sest isegi Buddha inimese kehastuses oli võimeline kogema füüsilist valu).
Isegi kui usume end mõistvat, milles seisneb virgumine, jääb see väljapoole igasuguseid mõisteid ja ettekujutust. Selles on midagi tunnetamatut ja mõistatuslikku. Virgumise läbi avanevad meie teadvuses loovuse senitundmatud võimed.
Niisiis inspireerib mind tõsiasi, et Buddha oli inimene, nagu teie ja minagi. Mind innustab lugu tema vabanemisest himust, vihast, meelepettest ja kannatustest. See ütleb mulle, et õigete püüdluste korral võin ka mina jõuda nii kaugele nagu Buddha. Ja mind köidab imepärasus ja väärikus ning teadmatus selle kohta, mis Buddha meelega pärast virgumist tõeliselt toimus.
Dharmachari Vaddhaka
Tallinn, detsember 2009
[tabgroup]
[/tabgroup]