David R. Loy “Raha, seks, sõda, karma: märkmeid budistlikuks revolutsiooniks”

Raamatututvustus

Dharmacāri Nāgapriya
Western Buddhist Review arvustuste toimetaja

David Loy on saanud tuntuks budistliku mõtlejana, kes oskab tõstatada tõeliselt olulisi teemasid. Eriti huvitab teda budistlike ideede ja harjutuste kokkupuude tänapäeva maailmaga, millest tema arvates võib mõlemapoolset kasu tõusta. Tema sõnadega; „Budism ja Lääs vajavad teineteist.“ Ta läheneb budismile eksistentsialistlikult pinnalt, analüüsides „tühjusetunnet“ – lähtudes seejuures oma mõttekäikudes traditsioonilistest budistlikest õpetustest anātmani ja tühjuse teemadel. Oma varasemates kirjutistes on Loy rõhutanud, et „tühjusetunne“ käib olemasoluga kaasas ning on üks kannatuse peamistest põhjustest.

Loy viimane teos, sensatsioonilise pealkirjaga Raha, seks, sõda, karma koosneb 14 esseest, mis käsitlevad olulisi kultuurilisi, poliitilisi, majanduslikke ja vaimseid teemasid budistlikust vaatenurgast. Raamat on kirjutatud otseses ja tungivas toonis, mõjudes samas vestluslikult.

Kuigi Loy on pühendunud budist, ei hakka ta meile usulist kaitsekõnet pidama. Ta vaatleb traditsioonilist budismi kaine ja kriitilise pilguga. Ta soovib „püüda vahet teha, mis on elutähtis ja tema Aasia variantides veel elav, mis aga tarbetu või lihtsalt ajast maha jäänud.“ Loy leiab, et me ei peaks iga hinna eest omaks võtma juba väljakujunenud Aasia traditsioone, vaid pigem neid uuendama vastavalt kaasaegse läänemaise elu vajadustele ja väljakutsetele. Ta peab oluliseks, et lisaks isikliku virgumise saavutamisele püüeldaks ka „sotsiaalse virgumise“ suunas, nagu Loy seda nimetab. See tähendab, et kui budistlik harjutustee võtab sihiks isikliku vabanemise, peab ta selle käigus muutma ka ühiskonda, kuna üks on teisega lahutamatult seotud.

Peatükis „Rahapuudus“ kirjeldab Loy, kuidas kogemuse tarbekaubaks muutmine viib välja selleni, et nüüd huvitab meid pigem veinipudeli hind, mitte joogi maitse. Kuna igale asjale võib hinnasildi külge riputada, hakkame me kvaliteedi tagatisena nägema kulutatud summat, mitte kogemust ennast. Ta leiab ka, et kehtivad kapitali investeerimise ja tootluse põhimõtted näivad lähtuvat arusaamast, et inimesel ei saa kunagi olla liiga palju raha. Säärase suhtumise varjuküljeks aga on mure selle pärast, et meil pole seda kunagi küllalt. Seetõttu elame me mõtetega tulevikus, unistades ajast, mil asjad paremini lähevad.

Loy leiab, et probleem pole mitte selles, et raha tõttu oleme me liialt materialistlikud, vaid pigem on asi vastupidi; me hakkame raha sümboolset väärtust hindama rohkem kui neid asju, mida me selle eest osta saame. Näiteks võib jõukas erialaspetsialist pigem mõelda sellele, kuidas tema luksusauto ta ühiskondlikku positsiooni edendada aitab, ning auto pakutav mugavus on selle juures kõrvalise tähtsusega. Ta arutleb irooniliselt – ja minu arvates veenvalt – „Selles mõttes ei ole probleem mitte meie liigne materialistlikkus, vaid hoopis see, et me ei ole küllalt materialistlikud.“ Seega ei leia ta, et materiaalsete asjade hindamises oleks iseenesest midagi mittevaimset. Tajukogemuste nautima õppimine võib hoopis olla märgiks spirituaalse teadlikkuse tõusust.

Peatükis „Kuidas juhtida oma karmat“ tegeleb Loy karma traditsiooniliste käsitlusviiside ja kaasaegse teadusliku maailmavaate vaheliste näiliste vastuoludega, mis paljude budistide jaoks viib välja „kognitiivse dissonantsini“. Traditsioonilistes budistlikes ühiskondades on usk karmasse viinud välja selleni, et ilmalikud inimesed lükkavad enesearenguga tegelemise passiivselt järgmistesse eludesse edasi, samas kui munkade kogukond järgib orjalikult omi reegleid ning munkadest on ilmalike jaoks saanud omamoodi „pälvimustemasinad“, kellele annetusi tehes omale pälvimusi korjatakse. Loy leiab: „Selle tulemusena on paljud Aasia sanghad ja nende ilmalikud toetajad omavahel otsekui kokku laulatatud ning kummalgi partneril on selles teineteisest sõltuvas suhtes raske muutuda.“ Veelgi hullem on see, et karma läbi on võimalik põhjendada ka igat sorti ebaõiglust ja kannatusi, kuna neid saab tõlgendada varasemate halbade tegude loomulike tagajärgedena.

Loy leiab, et karmat, nagu ka muid budistlikke õpetusi, peaks nägema sotsiaalsete ja kultuuriliste tingimuste tulemusena, mitte mingi sõltumatu, absoluutse ilmutusena. Selle põhjendamise käigus tsiteerib ta Erich Frommi: „Loovmõtleja peab mõtlema oma kultuuri loogika, mõttemallide, väljendatavate mõistete kategooriates…. Selle tagajärjel on uus mõte sellisena, nagu tema selle sõnastab, sulam päriselt uuest ja konventsionaalsest mõttest, mida ta ületab.“

Loy leiab, et karma on pigem tulevikule kui minevikule suunatud. Teiste sõnadega, selle asemel, et näha kellegi hetkeolukorda tema minevikus kogutud karma tulemina, rõhutab ta seda pigem võimalusena „muuta oma elu, muutes oma praeguste tegude motiive.“ Tema jaoks pole karma miski, mis meile kuulub, vaid pigem see, kes me oleme. „„Karistatud” või „tasutud” ei saada mitte selle eest, mida sa oled teinud, vaid selle eest, kelleks sa oled saanud.“ Ma lisaks siinkohal, et me võime oma tegude eest siiski ka karistatud või tasutud saada.

Peatükis „Kas siis seks on halb?“ võtab Loy kriitilise vaatluse alla ühe meie kõige sügavama iha budistliku käsitlusviisi. Ta küsib, miks on budism seksuaalelu suhtes nii negatiivselt meelestatud? Ta käib välja huvitava mõtte, et osaliselt võib säärane negatiivsus tuleneda India kultuuris avalduvast üldisest ihu halvaks pidamisest. Ka praktilisemad kaalutlused, nagu rasestumisvastaste vahendite puudus ja ilmalike toetajate ootused võisid oma rolli mängida selles, et jõuti välja kombestikuni, mille puhul vaimulikud pidid seksist täielikult hoiduma. Loy leiab, et meie tänapäevane kultuurikeskkond asetab meie ette teistsuguseid väljakutseid. Tema arvates „on romantilise armastuse ja seksuaalse rahulduse müütides midagi petlikku.“ Tõelisel õnnel on tema meelest seksiga vähe pistmist. Loy mõtte võiks lühidalt kokku võtta nõnda, et seks ja romantiline kiindumus on muutunud tühjusetunde täitmise vahenditeks, kuid lõppkokkuvõttes jääb ka too lähenemine edutuks, kuna mitte miski ei suuda seda tühikut täita. Me ootame nii seksilt kui intiimsuhetelt liiga palju ja seetõttu viivad need kannatuseni, kuna ei too meile kõike seda, mida me loodame.

Peatükis „Mida teeks Buddha?“ võtab Loy ette keskkonnakriisi. Oma jõuliselt sõnastatud essees kutsub ta kõiki budiste tunnistama globaalset katastroofi, mis Maad inimtegevuse tõttu oodata võib. Selle juures lükkab ta tagasi arvamuse, nagu peaks esmalt tegelema isiklike puudujääkide likvideerimisega, enne kui laiemate ühiskondlike teemade juurde asutakse, kuna tema arvates on budistliku harjutustee puhul oluline kohemaid sääraste probleemidega tegelema hakata. Nagu ta ütleb: „Me ei oota, kuni oleme oma enesekesksusest üle saanud, enne kui hakkame maailmaga suhtlema: laiema maailma kannatuste leevendamine ongi see, kuidas me oma enesekesksuse ületame.“ Loy leiab, et vastastikune sõltuvus pole vaid abstraktne kujutelm, mida meditatsioonipatjadel istudes arendada, vaid miski, mida me oma igapäevaelus ära tundma peame.

Peatükis „Kolm mürki institutsionaliseerutud kujul“ võtab Loy ette budistliku alusõpetuse kolmest mürgist ning asub uurima, kuidas need inimkollektiivide puhul avalduvad. Ta jõuab sellisele järeldusele: „meie majandussüsteem on muutnud institutsiooniks ahnuse, militarism vihkamise ja meedia meelepette.“ Selle tulemusena on kolm mürki hakanud elama omaenda elu, mis on inimeste isiklikust tahtest sõltumatu. Loy leiab, et kolme mürgi toimimise tundmaõppimine kollektiivsel ühiskondlikul tasandil on sama oluline, kui näha neid toimimas iseenda puhul, ning rõhutab nõnda taas isikliku ja sotsiaalse virgumise seotust.

Peatükis „Teadvus kui tarbekaup“ leiab Loy, et tänapäeval pole probleemiks saanud mitte tähelepanu millegi külge klammerdumine, vaid pigem selle hajumine. Tähelepanust on saanud väärtuslik kaup, mille nimel löövad lahingut paljud müügimehed. See viib välja „tähelepanu killustumiseni“ ning selle tulemusena on meil vähem aega, mida pühendada tõeliselt olulistele asjadele meie elus. Niipea kui me millelegi olulisele keskendume, juhib tähelepanu kõrvale mõni reklaam või mobiilihelin või internetisõnum. Tähelepanuvõime halvenemine tundub minu arvates olevat eriti tõsine probleem; iga päev seisame silmitsi säärase hulga valikutega, et aina keerulisem on lihtsalt elada.

Peatükk „Keskkonna tervendamine“ mõtestab meie suhet planeediga anātmani õpetuse läbi. Loy väidab, et samamoodi nagu meie ise tunneme end teistest võõrandununa, oleme me ka liigina loodusest võõrandunud. Me ei pea end planeedi osaks, vaid näeme seda ressursina, mida kontrollida ja ära kasutada. Selle käigus loome me tarbimise läbi kollektiivset turvatunnet, kuid see strateegia ei rahulda meid täielikult, kuna „ise“ ei tunne end kunagi lõplikult turvatuna. Loy arvates on ökoloogilise kriisi lahendamiseks oluline tunnistada, et oleme looduse osa, mitte ei seisa sellest eraldi.

Peatükis „Miks me armastame sõda“ tsiteerib Loy sõjakorrespondent Chris Hedgesi, kes leiab, et sõda „annab meie elule eesmärgi, tähenduse, põhjuse, mille nimel elada.“ Loy jaoks on see järjekordseks viisiks tühjusetunnet ületada. Religioosne fundamentalism on tühjusetunde üheks väljenduseks, üritades oma ajuti vägivaldsete ilmingute kaudu tuua tähendust ja eesmärki maailma, kus domineerivad ilmalikud narratiivid. Loy arvab: „Sõda annab meile lihtsa võimaluse siduda oma individuaalsed ilmaolekutunded kokku ja projitseerida need väljapoole, vaenlase peale.“

Viimane essee „Märkmeid budistlikuks revolutsiooniks“ on eespool käsitletud teemade kokkuvõttev analüüs. Loy uurib, mida on budismil pakkuda neile gruppidele ja liikumistele, mis edendavad rahu. ühiskondlikku õiglust ja vastutust keskkonna eest. Ta nimetab budismi aluseks olevate põhimõtetena pühendumist isiklikule arengule, vägivallatusele ja üleüldise virgumise saavutamisele. Ta usub ka, et budistlikest püsituse ja tühjuse õpetustest võib globaalprobleemide lahendamisel kasu tõusta. Loy arvab õigustatult, et ühe ühiskondlikult motiveeritud budisti jaoks on niivõrd palju lahendamist vajavaid probleeme, et raske on teada, millest alustada.

Loy ei teeskle, et tal oleks välja pakkuda lahendused maailma kõigile hädadele, kuid ta usub, et budism aitab meil paremini tajuda mõningaid meie sügavamaid probleeme ning näitab kätte suuna olukorra parandamiseks. Tema kirjutised pööravad tähelepanu paljudele teemadele, millega vaimsel teel sammujad kaasajal silmitsi seisma peavad. Kõige meeldejäävamaks osutusid kaks järgmist mõtet: 1. budistlikud ideed ja harjutused vajavad uuendamist, et tänapäeva elu väljakutsetega toime tulla; 2. isiklik ja ühiskondlik areng on üksteisega lahutamatult seotud.

David Loy on budistlikus maailmas saanud oluliseks ja elujõuliseks hääleks ning tema uusim teos on kirglik ja julge katse käsitleda mõningaid suuri küsimusi, millega me nii individuaalses kui kollektiivses plaanis silmitsi seisame. Tema mõtlemapanev, põhjalik raamat peaks huvi pakkuma igaühele, kes soovib kas isiklikus või ühiskondlikus plaanis loovaid muutusi näha. Soovitan seda soojalt.

Viide ingliskeelsele arvustusele: www.westernbuddhistreview.com/vol5/money-sex-war-karma.html