Jill Bolte Taylor “Silmiavav insult. Ajuteadlase isiklik rännak”

Tutvustus raamatule “Silmiavav Insult”

Dharmachari Bodhipaksa
Mai 27, 2008

Jill Bolte Taylorit tabas äkitselt teadlikkus sügavast ühendusest maailmaga, kõikjaletungiv vaimne arusaamine sellest, kuidas tema keha ümbritsevaga üheks saab ning et ta koosneb energiast ja on seotud teiste energiast koosnevate olenditega. “Minu loomuse energia paistis ringi liuglevat nagu suur vaal, kes hõljub läbi vaikse eufooria mere,” kirjutas ta hiljem.

Ning see kõik juhtus insuldi tõttu.

Et Taylor oli Harvardi aju-uuringute keskuses töötav neuroteadlane, oli tal sobiv taust selleks, et oma ajus toimuvaid muutusi tähele panna, kui tema aju vasakus poolkeras äkitselt veresoon lõhkes. Kui ta taipas, et on insuldi saanud, oli tema esimeseks mõtteks: “Lahe! Kui paljudel aju-uurijatel tekib võimalus insulti ise läbi elada!?”

Taylor kirjutas sellest raamatu “Silmiavav insult” ning rääkis oma kogemustest ka TED konverentsil (vaata videot). Videos kirjeldab ta, kuidas aju jaguneb kaheks poolkeraks ning kuidas mõlemal on erinev loomus. Parem poolkera mõtleb visuaalselt ja kinesteetiliselt ning tajub ühendusi. See on empaatia ja loovuse allikaks. Vasak ajupoolkera paneb tähele detaile ning ka detaile nende detailide juures. See mõtleb sõnades. See loob tunnetuse egost ja eraldatusest.

Oma insuldi saamise hommikul lõi golfipallisuurune vereklomp Taylori vasaku poolkera rivist välja. Ta kaotas võime rääkida, lugeda, telefoni kasutada ja nägusid ära tunda. Samal ajal sisenes ta parema poolkera ühisuse ja empaatia maailma.

Taylori õnneks ei saanud tema vasak poolkera pöördumatult kahjustada ning kaheksa aasta jooksul taastus ta täielikult. Tänaseks on temast ta enda sõnade kohaselt saanud uus inimene, kes “on võimeline astuma oma parema poolkera teadlikusse” oma soovi kohaselt ning “saama üheks kõigega, mis on”. Taylori jaoks on läbielatud kogemus, millesse ta igal ajal tagasi minna võib, mitte midagi müstilist või üleloomulikku, vaid osa iga inimese potentsiaalsest kogemissfäärist.

Selles idees peitub oluline tõde budistliku meditatsiooniga tegelejate jaoks, kes teavad, et oma harjutuste käigus ei uuri nad eksootilisi religioosseid maastikke, vaid on ühenduses teistsuguse kogemise viisiga – meelele ja aju potentsiaalile loomupäraselt omase kogemisega.

Taylor pakub suurt huvi nii mediteerijatele kui teadlastele, kuigi tihti erineval viisil. Mediteerijatel on huvitav kuulda teadlasest, kes on nende kogemusi jaganud ja kes suudab nende kogemuste tekkepõhjused teaduskeelde tõlkida. Teadlased kipuvad samas olema igasuguste “müstiliste” kogemuste asjus ettevaatlikumad ning võivad kahtlustada, et Taylor on “ära pööranud”, nagu üks ta endine kolleeg ütles.

Taylorit on kogetud läbielamised põhjalikult muutnud. Ta ei tee enam eksperimente katseloomadega, kuna tema empaatiavõime on kasvanud. Ning ta soovib oma sõnumit kuulutada: “Ma usun, et mida rohkem me püüame keskenduda oma paremas ajupoolkeras peituvale sisemise rahu võrgustikule, seda enam rahu me maailmasse toome ja seda sõbralikum saab olema meie planeet.”

Allikas: http://www.wildmind.org/blogs/on-practice/a-stroke-of-insight

Raamatu autori Jill Bolte Taylor’i video-ettekanne TED-konverentsil:

http://www.ted.com/talks/jill_bolte_taylor_s_powerful_stroke_of_insight.html