Külmand kodukoldes
Segan tuhahunnikut
Mu ainus tuli on viimaks kustund
Täielikus vaikuses
Kesköö tuleb ja läheb
Läbi seinte
Kauge oja vulin
*
On vaikne, mu väike kolme-mati-maja
Kogu päev pole näha ühtki hinge
Istun vagusi üksiku akna all
Ainsaks heliks, igavesti langevad lehed
*
Vihm valgub mu majja ja vaibub pooles öös,
ärkan unest, valgus lambis on nõrk.
Õues rabisevad veepiisad,
must räsitud kepp toetub seinale.
Külmas tuleasemes kustunud söed
– kelle tarvis neid küll veel lisada?
Paljal põrandal vedelevad raamatud,
nende järele haarata ei viitsi.
Vaid mina tean, kuidas täna öösel end tunnen,
kuidas küll rääkida sellest hoopis teisel päeval?