(<< Eelmine peatükk: Sissejuhatus)
Buddha
Buddha on sanskritikeelne sõna, mis tähendab „virgunut”. Budismi rajaja polnud jumal, prohvet ega messias. Ta oli tavaline inimene, kes iseenda jõupingutustega saavutas vaimse virgumise, saades teadlikuks nii oma võimetest kui ka ümbritseva maailma olemusest. See ülima virgumise seisund ongi budismi kogu sisuks. Pärast Buddhat on paljud mehed ja naised selleni jõudnud, kuid nimega „Buddha” austatakse teerajajat – inimest, kes leidis tee virgumiseni ja püstitas sellele esimesed tähised järgmiste tulijate jaoks.
Siddharta Gautama – mees, kes sai teerajajaks – sündis umbes 560. aastal e.m.a. jõukas aristokraatlikus peres, mis kuulus Šakjade hõimu, kes elasid tänase Nepaali ja Põhja-India aladel. Mõned pärimused väidavad, et tema isa oli Šakjade kuningas. Kuigi see ei pruugi olla ajalooline tõde, näib siiski, et lapsena ja noorukina elas Siddharta külluses. Me võime kujutleda elu täis varjamatut luksust, erakordsete hõrgutiste, uhkete riiete ning arvukate teenritega, Himaalaja mäestiku jalamil, mis tollal võis olla peaaegu maine paradiis.
Ent kõigest sellest hoolimata polnud ta õnnelik. Teda ümbritsevad naudingud ei suutnud vaigistada sügavat rahuldamatustunnet, kirglikku soovi leida elule tähendus. Tänases Lääne ühiskonnas, kus materiaalsete vajaduste rahuldamine on suhteliselt lihtne ning võimalused jõudeolekuks ja lõbustusteks pälviksid eelmiste põlvkondade kadeduse, tundub see paljudele tuttav. Põgus pilk möödujate nägudele mistahes Läänemaailma linnas veenab, et heaolu ei pruugi tuua kaasa õnne. Nagu Siddharta, leiavad paljud meist, et materiaalsele heaolule pühendatud elu on tühi ja ebarahuldav.
Siddharta rahulolematus oma küllusliku eksistentsiga saavutas tipu, kui ta oli 29-aastane. Siis tegi ta otsuse jätta oma kodu ja luksuslik elu ning hakata rändavaks tõeotsijaks, kelle ainsaks omandiks on kerjakauss ja lihtne rüü.
Maailm, millesse Siddharta sukeldus, oli meie arusaamade järgi tehnoloogiliselt primitiivne, kuid vaimselt väga rikas – palju rikkam tänapäeva Läänest. Varase budismi allikad loovad pildi ühiskonnast, milles valitses sügav huvi olemise fundamentaalsete probleemide vastu. Võistlevad mõtluseõpetajad ja filosoofilised koolkonnad olid üldlevinud, religioossed vaidlused olid populaarseks pealtvaatajatega spordialaks.
Selles atmosfääris veetis Siddharta kuus aastat, rännates ringi, mõtlustades ja õppides Põhja-India kõige kuulsamate õpetajate juures, täis tarmukat otsustavust leida see, mis jäi puudu ta mugavas koduses elus. Mõneks ajaks ta koguni pühendus äärmisele asketismile, olles söömata ja magamata, lootuses, et see aitab tal mõista tõde. Seejärel ta adus, et oma keha piinamine pole vaimselt arendav tegevus ning, pööranud asketismile selja, pühendus kogu hingest mõtlusele.
Pärast kuus aastat kestnud pingutusi, Vesaki kuu esimesel täiskuuööl aastal 528 e.m.a., istus Siddharta Gautama mõtlustama bodhipuu alla Neranjara jõe kaldal – kohta, mis sai hiljem tuntuks kui Bodhgaya – tõotades mitte tõusta enne, kui on leidnud otsitava. Nüüdseks oli tema otsustavus muutunud vankumatuks. Ta sisenes sügavasse mõtlusseisundisse, ning öö kulgedes tungis tema teadvus kiht kihi järel läbi tõeluse, kuni ta saavutas tõe täieliku ja vahetu tunnetuse. Kui koidutäht tõusis idakaares silmapiiri kohale, mõistis ta, et tema vabanemine on kõigutamatu. Siddharta Gautamast sai Buddha, Virgunu.
Kogu budistlik pärand on selleks, et aidata teistel inimestel kogeda samasugust virgumist ja vabanemist. Järgnevalt räägime üksikasjalikumalt nii Buddha virgumise olemusest kui praktilistest vahenditest, mida budistid kasutavad, et järgida tema teed. Kuid kõigepealt kirjeldame Buddha elu ülejäänud aastaid ning erakordset mõju, mida tema virgumine avaldas tolleaegsele ühiskonnale – mõju, mis kestab kogu maailmas veel 2500 aastat pärast tema surma.
Pärast virgumist jätkas Buddha mõne nädala jooksul mõtlustamist Neranjara jõe kallastel, püüdes süüvida kogetu tähendusse. Algul ta arvas, et ei suuda seda kunagi teistele seletada – keegi ei suudaks mõista, millest ta räägib – ning tal oli kiusatus veeta kogu ülejäänud elu, nautides oma vabanemistunde õndsust ja jättes ülejäänud inimkonna tegelema oma asjadega. Kuid ta taipas kiiresti, et tema virgumise olemus välistas sedalaadi isekuse. Tema ühtsustunne kõigi elusolenditega tähendas kohusetunnet oma kogemust jagada, hoolimata sellest, kui võimatuna see näis.
Räägitakse, et sel ajal oli tal nägemus inimkonnast kui tiigist, mis on täis puhkevaid lootoseõisi. Mõned õied on alles tiigi põhjas mudas. Teised on sirutumas läbi vee, kuid ikka veel porised ja avanemata. Mõned aga on jõudnud pinnale ja vajavad ainult kerget tõuget, et avaneda päikesevalgusele. See kujutluspilt inimestest kui arenevatest olenditest, kes kasvavad porist ja pimedusest valguse poole, andis talle vajaliku julguse. Innustatuna mõttest, et mõned inimesed võivad mõista tema õpetusi, kuna teisi saab aidata selle mõistmiseni jõuda, asus ta edasi andma edasiantamatut.
Nädal hiljem pidas ta Benaresi Hirvepargis, umbes 160 km Bodhgayast, oma esimese jutluse. Seal kohtas ta askeetide rühma, kes tundsid teda varasemast ajast, kuid olid temas pettunud, kui ta loobus asketismist. Esmalt keeldusid nad teda kuulamast ega tahtnud isegi tervitada. Kuid Buddha sõnade ja kogu olemuse vastupandamatu mõju veenis neid üksteise järel ning nendest said tema järgijad.
Järgneva 45 aasta jooksul veetis Buddha igal aastal üheksa kuud rännakutel läbi Põhja-India, levitades oma õpetust. See kordus ikka ja jälle – ta kõneles kõikidest ühiskonnakihtidest pärit meeste ja naistega, nii ükshaaval kui kümne- või ka sajakaupa; ikka ja jälle aitas tema kohaloleku ja sõnade võim neil näha elu uute silmadega. Ikka ja jälle väljendasid nad oma pühendumust elada vastavalt Buddha ilmutatud nägemusele ning said tema järgijateks.
Muidugi ei veennud Buddha kõiki, kes puutusid temaga kokku. Kuid me võime öelda, et ajal, mil puudusid moodsad sidevahendid ja transport oli primitiivne, levisid tema õpetus ja isiklik mõju üle Põhja-India kulutulena. Tema eluajal kasvas järgijate hulk nii suureks, et teda süüdistati ühiskonna alustalade õõnestamises. Buddha surma ajaks 80-aastasena oli õpetus avaldanud sügavat sotsiaalset, kultuurilist ja vaimset mõju seitsme hõimu seas, kes elasid umbes 130 tuhandel ruutkilomeetril. Tema õpilaste seas olid kahe Põhja-India suure kuningriigi valitsejad ja paljud teised mõjukad tegelased. Lisaks oli ta loonud „sangha” ehk vaimse kogukonna, milles oli inimesi mõlemast soost ja kõigist ühiskonnakihtidest ning mis on elujõuline tänapäevani. See kõik oli saavutatud vaatamata asjaolule, et tema vaated ühiskonna probleemidele olid sageli ebapopulaarsed ja kehtiva korra vastased, eriti tema kriitika valitseva kastisüsteemi ja päriliku preestrite kasti pretensioonide kohta olla teistest kõrgemal.
Kuidas seletada Buddha fenomenaalset edu oma õpetuse levitamisel ja järgijate ligitõmbamisel, ajal, mil ka paljud teised vaimsed õpetajad võistlesid selle nimel, et neid võetaks kuulda? Kahtlemata on põhjus osaliselt õpetuses eneses – tänapäevalgi hämmastab paljusid, kui ilmselge see on ja inimesed tajuvad, et on seda justkui alati teadnud. Kuid Buddha edu ei saa seletada üksnes tema sõnumiga; otsustavat osa mängis siin neid sõnu rääkiva inimese olemus. Buddha mitte lihtsalt ei rääkinud virgumisest või teest selleni. Buddha ise oligi Virgunu ja see paistis välja igaühele, kel oli silmi, et näha. Ta ise oli oma õpetuse tõesuse kõndiv ja rääkiv tõestus ja seda võisid eitada ainult kõige kangekaelsemad vastased.
Varased budistlikud allikad loovad meile pildi Buddhast kui väärikast mehest, kes on üle teda ümbritsevast olukorrast, kelle kartmatus on täielik ja eneseusaldus kõigutamatu, kelle meelerahu ei suuda mõjutada isegi valu, haigused ja tema enese paratamatu surm. Samal ajal on see aukartustäratav isik avatud ja vastutulelik, valmis pühendama oma aega ükskõik kellele, olenemata ühiskonnaklassist, haridusest või arukuse tasemest. Me näeme kaastundlikku meest, kelles puudub viha ja kes käsitleb lahkhelisid ja nõmedust õrna ja leebe irooniaga. Olukorras, kus tema järgijad käituvad rumalalt või jäärapäiselt, näeme tema leebes ja humoorikas reageeringus inimest, kes näeb läbi asjade tuumani, kuid säilitab suure hingesoojuse, sümpaatia ja austuse nende suhtes, kes on ikka veel meelepette lõksus.
Lõpuks näeme me temas juhti, keda austatakse ja kummardatakse, kuid kes ei soovi, et teda järgitakse pimesi ja kes vahetevahel on heatahtlikult ärritatud, kui mõned tema järgijad tõrguvad mõtlemast oma peaga ja tegutsemast omal vastutusel.
See pilt, mida ähmastavad 25 möödunud sajandit, annab meile ettekujutuse, millisena Buddha paistis väljastpoolt. Ent mõistmaks Buddha tõelist olemust peame käsitlema mitte ainult seda, millisena ta paistis välisele igapäevaelu vaatlejale. Me peame käsitlema tema olemust seestpoolt – s.t. vaatlema virgumise olemust.
Virgumine
Virgumine on budistliku tee lõppeesmärk ning küllap soovib iga budismist huvituv inimene, et talle öeldaks täpselt, mis see on. Kahjuks on see võimatu! Kirjeldada virgumist on sama hea kui püüda kirjeldada sinist värvi inimesele, kes on sünnist saadik pime – sõnad on siin jõuetud. Tihti tsiteeritud analoogia Zeni traditsioonist võrdleb virgumisest rääkimist sõrmega, mis osutab Kuule. Sõrm võib näidata, kust Kuud otsida, kuid sõrm pole veel Kuu – kui me jäämegi sõrme põrnitsema, teeme tõsise vea. Sellegipoolest proovime siinkohal oma väriseva sõrmega virgumise suunas osutada.
Virgumine on olemise viis ning kuna olemisel on erinevaid tahke, võib ka virgumisele läheneda mitmeti.
Kui vaadata ülima mõistmise seisukohast, tähendab virgumine tõeluse vahetut kogemist. See on väljapoole meie tavalist maailma jääva tõe vahetu kogemine – väga erinev mõistuspärasest vaatest elu ja kõiksuse olemusele. Virgumise seda aspekti kirjeldatakse sageli eitavalt kui oma „mina-tunde” hävimist. Ent see vahetu kogemine mitte niivõrd ei hävita „mina-tunnet”, kui avardab meie tavapärast kitsast vaatevälja. Väljudes iseenda kitsastest piiridest, muutub virgunud isik millekski suuremaks ja näeb kõiksust kõige avaramast perspektiivist. Kogu budismi võib käsitleda kui püüet avardada oma nägemust sellest, kes või mis me oleme, ning liikuda nõnda budasuse määratute avaruste poole.
Siin on kasutatud sõnu „mõistmine” ja „perspektiiv”, kuid virgumine on samavõrd seotud emotsioonide kui intellektiga. Tõe vahetu kogemine toimub käsikäes tundeelu sügava muutumisega ja toob kaasa ühtsustunde ning määratu kaastunde kõige elava suhtes.
Mõnikord räägitakse virgumisest kui „südame vabanemisest”, mis väljendab emotsionaalset külge paremini kui „tõeluse vahetu kogemine”. Kui ühelt poolt võib budismist mõelda kui teest „iseenda” piiride järk-järgulise avardumise suunas, siis sama hästi võib seda nimetada teeks oma südame järk-järgulise avanemise poole. Iga samm positiivsema ja heatahtlikuma ellusuhtumise suunas – iga väike südame avanemine – teeb meid õnnelikumaks ja annab sügava rahuldustunde ning viib sammukese lähemale südame lõplikule vabanemisele virgumises.
Rääkisime virgumisest põhiliselt mõistmise ja kaastunde seisukohast. Kuid seda on kirjeldatud ka mitmel muul viisil: kui täieliku vabanemise ja piiritu energia seisundit; kui kõigi meie murede, hädade ja viletsuse lõppu; kui puhta olemise õndsust.
Kõik see kõlab vaimustavalt. Aga kas on see tõepoolest võimalik? Kui selline saavutus on reaalne, peaksime olema väga rumalad, kui tegeleme millegi muuga. Kuidas saaksime olla kindlad?
Selles küsimuses, nagu ka kõigis teistes, ei nõua budism pimesi usku – vägagi mitte-budistlikku „voorust”. Ta pigem julgustab meid arendama mõistlikku usaldust. Me võime mõistlikult usaldada, et virgumine kui reaalne võimalus eksisteerib, kuna näeme selle tõendust teistes inimestes ja intuitiivselt tajume virgumise potentsiaali endas. See intuitsioon muutub järjest tugevamaks, kui teeme kasvõi esimesed kõhklevad sammud „südame vabanemise” suunas.
Mõnedel budistidel on õnne olla tihedas kontaktis õpetajaga, kes on piisavalt lähedal virgumisele, et olla selle olemasolu elavaks tõenduseks – samamoodi nagu Buddha oli selle elavaks tõenduseks oma eluajal. Kuid ka madalamal tasemel, lävides inimestega, kes on sellele teele pühendanud mitmeid aastaid, kohtame neid, kes ei pruugi küll olla täiesti virgunud, kuid on sellele seisundile kindlasti lähemal kui meie. Me näeme, et ka need inimesed arenevad edasi, liiguvad õiges suunas. See annab meile kindla veendumuse, et reaalne, märkimisväärne vaimne areng on võimalik – ning et kui sellel arengul on mingeid piire, siis on need väga kaugel sellest punktist, kus enamik meist asub praegu.
Kuid ka ilma teiste inimeste tõenduseta oleme me kõik märganud iseenda sisemuses vähemalt virgunud seisundi kauget kuma. Meis kõigis on virgumise potentsiaali, paljuski samal moel nagu tammetõrus on võime saada tammeks. Too virgumise seeme võimaldab meil vastata ideaalile ning vahetevahel, meie elu parimail hetkedel, toob meieni virgumise ähmase kaja – ilu, armastuse või inspiratsiooni hetkil, mil tühised isiklikud toimetused, mis tavaliselt tumeda pilvena varjutavad meie meeli, hajuvad nagu udu.
Me kõik kanname endas mitte üksnes virgumise seemet, vaid meis on ka loomulik tung kasvada vabanenud seisundi suunas, nagu taimel on tung kasvada valguse suunas. Enamiku ajast võib selle alateadliku püüdluse summutada meie igapäevaelu virvarr. Kuid kui vastame sellele, tajume instinktiivselt, et liigume õiges suunas. Iga samm, mille teeme virgumise suunas, toob kaasa avardumistunde ja teeb meid õnnelikumaks, tervemaks ja rahulolevamaks. See pole abstraktne teoretiseerimine. See on paljude inimeste vahetu isiklik kogemus. Parimaks viisiks arendada veendumust, et virgumine on reaalne, on teha kasvõi väikesi samme selle poole ja vaadata, mis juhtub.