Dharmacharin Vaḍḍhaka Sangharakshitast, Triratnast ja Budakojast
Sangharakshita triloogia „Kes on Buddha?“, „Mis on dharma?“ ja „Mis on sangha?“ eestikeelse tõlke avaldamine on sattunud samasse aega, kui olen minemas tagasi koju Inglismaale pärast kahtkümmend aastat, mil elasin Eestis ja olin osa Budakojast.
Olen tänulik, et mulle anti võimalus kirjutada saateks paar sõna, sest Sangharakshita ja Triratna on minu elu viimasel kolmekümnel aastal märkimisväärselt mõjutanud. Need kolm raamatut võtavad kokku Sangharakshita budismiõpetuse põhiaspektid. Samuti tunnen tänulikkust selle eest, et Budakoda on olnud ja jääb alatiseks mulle südamelähedaseks.
Minu esimene kokkupuude Sangharakshitaga leidis aset Põhja-Inglismaal 1990ndate keskpaigas, kui Triratna asutamisest 1960ndate teises pooles oli möödas ligi kolmkümmend aastat.
Olin oma neljakümnendate eluaastate keskel ja tundsin, et olen elus suuna kaotanud. Siis sattusin Sangharakshita loengute ja kirjutiste peale ning kohtusin tema rajatud Triratna budistliku kogukonna liikmetega. Nemad aitasid mul ellu pööre tuua ja minust sai budist. Mõni aasta hiljem liitusin Triratna ordineeritud budistide ühendusega ja mulle anti nimeks Vaḍḍhaka.
Minu Triratnaga sideme püsima jäämisel mängis üliolulist rolli Sangharakshita oikumeeniline lähenemisviis, mis ammutas inspiratsiooni India, Tiibeti, Hiina ja Jaapani väga mitmekesistest budistlikest õpetustest. See kombineerus Triratna rõhuasetusega sõprusele ja kogukonnale (sangha) ning Sangharakshita julgustusega tegeleda teadlikult sellega, mis on väärtuslik nii kohalikus kui ka lääne ajaloos ja kultuuris. Minu uuriva meele jaoks oli oluline ka selles sisalduv avatud loovuse vaim.
Need omadused üheskoos annavad Triratna budismile iseloomuliku, teistsuguse varjundi, mis tekitavad minus koduse tunde. Neid omadusi nende parimal kujul ära kasutades tekib ükskõik, millist Triratna keskust olgu Indias või Uus-Meremaal, Šotimaal või Eestis külastades tunne, et see on väga tuttav ja samal ajal teistsugune.
Aga olgugi et Sangharakshita triloogias sisalduvad sõnad ja õpetused on täis väga häid juhiseid Buddha õpetuste ning sõpruse ja sangha tähtsuse kohta, ei pruugi nende ellu viimine mõnikord ideaalide kõrgusele küündida.
Vaadates tagasi Triratna ajaloole Inglismaal 1970.–1980. aastatel, võib Sangharakshita elust leida juhtumeid, kus tema teod ei olnud kooskõlas eetiliste standarditega, mida ta Buddha õpetusi esitledes hoolikalt esile tõstis. Samuti tuli probleeme ette Triratna kogenematus sanghas. Mõned inimesed said haiget.
(Neist raskustest võib lugeda Vajragupta raamatust „Triratna lugu: uue budistliku liikumise telgitagused“, mis on allalaaditav aadressil https://budakoda.ee/triratna-lugu/)
Mineviku varjude läbi töötamine pole olnud lihtne, kuid minevikust õppinuna on Triratnal nüüd kogemusi, kuidas rakendada ellu põhjalikke ja üksikasjalikke eetilisi juhiseid, mis seisavad kõrvuti teiste budistlike ja vaimsete organisatsioonide parimate tavadega.
Aga mismoodi see mõjutab minu suhet Sangharakshitaga?
Ma olen tema eetiliste eksimuste suhtes kriitiline. Sellele vaatamata tunnen tema ees tänuvõlga. Kahtlen, kas mu elu oleks ilma tema kirjutiste ja õpetusteta saanud kujuneda nii rikkaks ja rahuldust pakkuvaks, kui see on praegu. Ja need kolm raamatut annavad hea ülevaate tema õpetuste kõige paremast osast.
Neist raamatutest saab budismi kohta teada palju väärtuslikku. Sangharakshita kirjutamisstiil võib vahel tunduda raskepärane, seda isegi ingliskeelses originaalis! Ja mõnikord võivad tema vaated olla provotseerivad. Ent mind on õpetatud, et ma ei pea kõike tema kirjutatut kriitikavabalt vastu võtma. Tema kirjutiste kriitilise ja sõltumatu meelega lugemine võib panna proovile, aga on seda vaeva väärt.
Aga kuidas on lood Triratna ja Budakojaga?
Budakoda võlgneb oma olemasolu eest tänu Triratnale ja paljude inimeste pingutustele alates 1980ndate lõpust, mil Triratna ordineeritud budistide ühenduse liikmed esimest korda Helsingist Eestisse külla tulid. Sellest ajast peale on Triratna ordineeritud liikmed ja paljud sõbrad nii Eestist kui ka mujalt aidanud luua Budakoda niisuguseks, nagu see praegu on.
Lisaks Sangharakshita teostele oleme tõlkinud ja avaldanud ka teiste Triratna ordineeritud liikmete nagu näiteks Vajragupta, Paramananda ja Kamalashila raamatuid.
Aga Budakojas on mõistetud, kui tähtis on aidata luua Eestis budismile laiem aluspõhi, mis ei piirdu üksnes meie Triratna taustaga, olgu see Budakoja jaoks nii oluline kui tahes.
Me hindame häid ja sõbralikke suhteid teiste budistlike traditsioonide järgijatega Eestis. Oleme tähistanud igal aastal koos teiste budistlike traditsioonide harjutajatega Buddhapäeva. Oleme aidanud tõlkida ja avaldada olulisi budistlikke raamatuid väljastpoolt Triratnat, nagu näiteks David Loy „Raha, seks, sõda, karma“ (avaldanud Budakoda) ja professor Rupert Gethini „Budismi alused“ (avaldanud Tartu Ülikooli Kirjastus Budakoja rahalisel toel).
Samuti oleme teadlikult kutsunud nii Buddhapäeval kui ka muudel üritustel kaasa lööma teistsuguse taustaga Eesti kultuuritegelasi.
Võimalik, et oleme rohkem kui ühegi teise riigi Triratna keskus võtnud tõsiselt Sangharakshita soovitust tegeleda teadlikult sellega, mis on väärtuslik nii kohalikus kui ka üldises lääne ajaloos ja kultuuris.
Ma usun, et Budakoda areneb edasi. See eeldab, et oleme alati teadlikud vajadusest pidada meeles minevikus tehtud vigu ja neist õppida; leida ühendust Sangharakshita ja teiste nii Triratna kui ka muude budistlike traditsioonide õpetajate parimate õpetusega; hoida sõbralikke suhteid teiste budistidega Eestis; ning olla kooskõlas Eesti omanäolise ajaloo, kultuuri ja maastikuga.
Niimoodi on meil võimalik püüda edendada Eestis tuttavlikku, samas oomanäolist Triratna budismi. Soovitan selle ettevõtmise osana lugeda neid kolme Sangharakshita raamatut.
Dharmacharin Vaḍḍhaka
Aprill 2024
