Kesköö, pole laineid,
Pole tuult, tühja paati
Täidab kuuvalgus.
*
Veelinnud
lähevad ja tulevad
nende jäljed kaovad
kuid ei iial
unusta nad oma rada.
*
Kevadtuules
Virsiku õied
Hakkavad pudenema.
Kahtlused ei kasva
Oksad ja lehed.
*
Rõõmus siin mägede üksinduses, aga siiski nukker,
Õppides Lootose Suutrat iga päev,
Harjutades zazeni vankumatult;
Mis tähtsust on armastusel ja vihal
Kui olen siin üksi,
Kuulamas vihma häält
Hilisel sügisõhtul.
*
Virgumine on kui veelt peegelduv kuu.
Kuu ei saa märjaks, vesi ei lõhene.
Kuigi ta paiste on võimas ja avar,
Peegeldub kuu ka pisikesest lombist.
Terve kuu ja terve taevas
Peegelduvad ühes veepiisas murul.
*
Mu vana õpetaja Tiantong
tõusis istumast ja õpetas kohaletulnuid:
“Tiantongi esimene kesktalvine fraas:
vana ploomipuu, kõver ja pahklik
ühtäkki avab õie, kaks,
kolm, neli, viis õit, loendamatult õisi,
mis pole puhtad ega lõhnavad;
sirutudes, saades kevadeks,
puhkedes õide üle muru ja puude,
võttes juuksed mungalt lapitud rüüs.
Keereldes, muutudes tuuleks, metsikuks vihmaks,
Lume langedes üle maa.
Vana ploomipuu on piiritu.
Jäine külm kipitab sõõrmeis…”
