Sangharakšita pidas selle loengu 1975. aastal Uus-Meremaal. Eesti keeles ilmunud: Sangharakšita “Vabaduse maitse ja teisi loenguid budismist” (Tallinn, 2000)
Neist kolmest loengust esimese loengu teema oli väga ülev, käsitletav teema ei olnud midagi rohkemat ega vähemat kui inimese Virgumise ideaal. Teises loengus käsitlesin, vähemalt osaliselt, õige peenekoelisi kõrgelt arenenud vaimseid kogemusi, milleni kõik ehk ei jõuagi – igatahes mitte alguses kohe. Kuid selles loengus kavatsen ma käsitleda midagi väga praktilist, midagi millel võib olla igaühe jaoks isiklik ja igapäevaelus kasutamiskõlblik tähendus: see on Vaimse ühingu tähendus. Vaatlen seda teemat kolmest küljest: Kes on Vaimse ühingu liikmed? Kust leida Vaimne ühing? Mida Vaimse ühingu liikmed teevad – iseenda heaks, teiste heaks ja kogu maailma heaks?
Enne kui hakkan käsitlema esimest küsimust, tahaksin selgitada sõna vaimne võimalike vääritimõistmisi. Me räägime Vaimsest ühingust, vaimsest elust, vaimsest ideaalist ja vaimsest praktikast. Tekib küsimus, mida me mõtleme sõna vaimne all? Seda sõna kasutatakse väga tihti, üsna paljudes erinevates tähendustes. Mõnikord kasutatakse seda sõna väga vabalt ja ma kardan, et vahel üldse ilma igasuguse mõtteta, võibolla oma üldise mõttevaesuse varjamiseks või ebamäärase väite pinnalhoidmiseks.
Minu keelekasutuses nagu olete kindlasti juba märganud on vaimne vastandatud nii psühholoogilisele kui ka nn. maisele. Psühholoogilise all mõtlen meeleseisundeid üldises mõttes, kaasa arvatud meele sisu, funktsioonid ja toimimine. Kuid vaimse all mõtlen oskuslikke meeleseisundeid.
Nüüd kerkib omakorda küsimus, mida tähendab sõna oskuslik, budistlikus kirjanduses puutume selle sõnaga üha uuesti kokku. Tõepoolest sõna oskuslik, mille vastandiks on oskamatu, on üks tähtsamaid sõnu kogu budistlikus psühholoogias ja eetikas. Oskamatud meeleseisundid koosnevad himust, vastumeelsusest, eksiarvamustest või on nendega seotud ning oskuslikes meeleseisundites eelpoolnimetatud kalduvused puuduvad, või nendega seotud kalduvused puuduvad. Positiivsemalt väljendudes oskuslikud meeleseisundid on seotud rahuloluga (võiks öelda, et meelerahuga), sõbralikkusega ja teadmisega – tarkuse ja mõistmise tähenduses.
Arvatavasti olete märganud, et budistlikus kirjanduses ei ole hea ega halva mõistet. Budistlikus kirjanduses ei kasutata selliseid mõisteid nagu patt, hüve ja pahe, igatahes mitte kristlikus mõttes. Kui räägitakse täpselt ja korralikult, nn. filosoofiliselt, eritlevas keeles, siis kasutatakse mõisteid oskuslik ja oskamatu. Sellise keelekasutusega ilmneb palju seiku. See viitab näiteks sellele, et ainult headest kavatsustest või positiivsetest tunnetest ei piisa. See näitab, et see, mida me kutsume heaks eluks peab sisaldama ka teadmist, mõistmist. Näeme et budistlikus kirjanduses ei esine niisugust kuju nagu püha hullu, st niisugust isikut, kes on hea või koguni väga hea, kuid rumal. Budismis oleks see ilmne mõistete vasturääkivus. Kasutades budistlikku mõistet oskuslik, näib see ütlevat, et olles oskamatu, satume raskustesse, ebamugavustesse või koguni kannatustesse, just nagu kohmakalt nuga või peitlit kasutades, vigastame end varem või hiljem.
Sõnad himu, vastumeelsus ja meelepete e. eksiarvamus vastavad päris täpselt ja usaldusväärselt sanskriti ja paali keele algmõistetele, kuid siiski need ei anna tõelist nägemust nende sõnade tegelikust tähendusest. ühest Tiibeti tekstist leiame palju laiema ja üksikasjalikuma seletuse. Vastavalt sellele tekstile himu on “igatsev soov omistada meeldivaid aistmiskogemuste objekte ja tahtmine need sisestada oma ego-identiteeti, lootuses leida turvalisustunne sellest, et need on kui osa meist endast”. Vastumeelsust määratletakse kui “ebameeldivate aistmiskogemuste objektide kartlikku ja vihast eemaletõrjumist eesmärgiga neist vabaneda ja oma ego-identiteedist väljaarvata, lootuses leida turvalisustunne sellest, et need pole osa meist endist”. Määratlustest selgub et himu vastandiks vastumeelsus. Ja lõpuks pettekujutlust määratletakse kui “tõrksat suletust, tahtmatust õppida kõike seda, mis näib ähvardavat oma ego-identiteeti ja mis näib häirivat turvalisustunnet mida oma ega-identiteedist loodetakse saada, kuid sellest ei olda teadlik ja seepärast tuntakse vajadust end kaitsta”. Kuigi need kolm määratlust on suhteliselt lühikesed, on need päris sügavad ja kõikehaaravad.
Nende kolme määratluse abil hakkame nägema, mida mõeldakse Vaimse ühingu all. Vaimne ühing tähendab ühingut, mis julgustab ja innustab oma liikmeid arendama oskuslike meeleseisundeid, mis innustab teostama inimolendi kõrgeimat ideaali. Niisamuti vaimne elu on elu, mis on pühendatud oskamatute meeleseisundite hävitamisele ja oskuslike meeleseisundite arendamisele. Oma sügavamas tähenduses on see elu mis täielikult põhineb oskuslikel meeleseisunditel – rahulolul ehk meelerahul, sõbralikkusel ja tarkusel. Vaimne elu ka väljendab neid meelseisundeid. Järelikult vaimse praktika moodustavad kõik juhtnöörid, meetodid ja harjutused, mis viivad meid oskamatute meeleseisundite väljajuurimisele ja oskuslike meeleseisundite arendamisele.
Oskamatute ja oskuslike meeleseisundite eristamine on aluseks teadvuse ja kogemuse tasandite määratlemisel. Esiteks on teadvuse tasand, milles on ainult oskamatud meeleseisundid. Teiseks on teadvuse tasand, milles on ainult oskuslikud meeleseisundid. Ja kolmandaks on teadvuse tasand, milles esinevad nii oskuslikud kui oskamatud meeleseisundid. Nimetatud kolmele teadvuse tasandile vastavad kolm olemise tasandit. Asetades need tasandid veidi teise – tõusvasse – järjestusse, on esimeseks nn. maine või ilmalik olemise tasand. Sellel olemasolu tasandil inimeste motivatsioon tuleneb täielikult või peaaegu täielikult oskamatutest meeleseisunditest: himust, vastumeelsusest ja eksiarvamustest. See on “tasand”, milles inimesed teevad oskamatuid tegusid, st kahjustavad teisi elavaid olendeid, võtavad seda, mida pole neile antud ja käituvad seksuaalelus sobimatult. Ka kõne on sellel tasandil oskamatu: ei räägita tõtt, valetatakse, kõne on kalk ja õel, see loob lahkhelisid ning on tähtsusetu ja kasutu. Selline on siis maine tasand ehk maise elu tasand. Me võime seda nimetada ka lihtsalt maailmaks. Vahepealne segatasand on võitluse, pingutuse ja püüdluse tasand. See on tasand, kus oskuslikud ja oskamatud seisundid on peaaegu tasakaalus. Sellel tasandil me näeme neid, kes on alustanud vaimse elu järgimist, kes on hakanud püüdlema. Vaimset elu alustanud inimene sarnaneb sellel tasandil justnagu kahepaikse loomaga, kes osaliselt elab vees ja osaliselt kuival maal. Vahel võib ta olla väga vaimne, vahel väga maine.
Kolmandaks on vaimne tasand. Sellel tasandil inimeste motivatsioon tuleneb täielikult või peaaegu täielikult oskuslikest meeleseisunditest: rahulolust, armastusest ja teadmisest, tähelepanelikkusest, energiast, usust, rõõmust, kaastundest. Sellel tasandil tehakse kasutoovaid, heldeid ja puhtaid tegusid. Sel tasandil on inimese kõne tõepärane ja sõbralik, see loob üksmeelt ja kooskõla ning teeb head kõigile, kes seda kuulevad.
Nagu te nägite eelmises loengus, budismis räägitakse teadvuse neljast tasandist: aistmiskogemustega seotud teadvuse tasandist, vaimse kujuga seotud teadvuse tasandist, kujuta teadvuse tasandist ning ületava Teega seotud teadvuse tasandist. Siin käsitletud maisele tasandile vastab aistmiskogemuste teadvuse tasand ja vaimsele tasandile vastab vaimse kuju tasand koos kujuta tasandiga. Mõnikord kui kasutatakse sõna vaimne hõlmatakse selle sisse ka ületav (e. trantsendentaalne), kuid mina eelistan teha üsna selget vahet vaimsel ja ületaval teadvuse tasandil.
Siinkohal tuleb ehk kasuks osutada sellele, et vaimsele tasandile vastab mõtlus neeldumise tähenduses. Sellest järeldub, et mõtluskogemusi on parem vaadata kui oskuslike meeleseisundite katkematut voolu ilma oskamatute meeleseisundite vaheletungimiseta. See ongi mõtluse olemus ja niimoodi on päris kasulik sellesse suhtuda, sest nii saab selgeks et mõtlus ei tähenda tingimata mõtluses istumist. Mõtlus on oma loomult lihtsalt vaimse aktiivsuse vool, kas me siis istume, jalutame, seisame või teeme hoopis midagi muud.
Maailmas elamine tähendab oskamatute mõtete, oskamatute sõnade ja oskamatute tegude valda. Ja kuna vaimne elu seisneb üha edenevalt oskamatute meeleseisundite väljajuurimises ja oskuslike meeleseisundite arendamises, viimasest täielikult motiveeritud saades, siis tähendab see, et mida rohkem me elame vaimset elu, seda vähem me elame maailmas. Niisugune eraldumine maailmast, maailma seljataha jätmine, võib toimuda ainult meeles, kuid see võib toimuda ka füüsilisel tasandil. Mõnikord arvatakse, et piisab millegi loobumisest oma vaimusilmas ning et loobumise füüsiline ja verbaalne külg pole oluline. Kuid tavaliselt me tegelikult ei teagi, kas me oleme või ei ole millestki loobunud enne kui me ei püüa seda teha otseses mõttes. Traditsioonilises budismis nimetatakse maailmast loobumist ‘kodunt lahkumiseks kodutusse ellu’. Oma olemuselt on see maistest hoiakutest loobumine, oskamatutest seisunditest loobumine. Kuid see pole kerge, eriti kui inimesed sinu ümber annavad endale vaba voli ja väljendavad oskamatuid meeleseisundeid sõnade ja tegudega või koguni ootavad, et ka sina nendega ühineksid. See võib tekitada palju pinget, pingutusi ja ka vastuolusid. Sina püüad üht, nemad püüavad hoopis midagi muud. Sina püüad arendada oskuslike mõtteid, nemad annavad vaba voli oskamatutele mõtetele. ühel päeval – või ühel ööl – otsustad, et aitab küll, oled väsinud sedalaadi pingetest. Tahad olla vaba: vaba võitlusest, vaba vastuoludest. Tahad seista oma enda jalgadel, areneda vabalt, ja oskuslikult, oma enda väljavalitud teed. Sa lihtsalt loobud kõigest. Astud sellest välja. Ja lähed edasi.
Buddha – täpsemalt tulevase Buddha – elus on edasiminemisest klassikaline näide. Kui tunnete vähemalt üldjoontes Buddha elulugu, siis teate, et Siddhartha, nagu teda siis kutsuti, sündis uhkes /Sakya hõimus. Sündinud rikkasse ja aristokraatlikusse perekonda oli tal võimalik rahuldada kõikvõimalikke soove. Tal oli kõik, mida maailmal on pakkuda: tervis, noorus, tugevus, rikkus, hea positsioon, haridus. Tal oli palju vaba aega, palju sõpru ja sugulasi. Tal oli naine ja laps. Kuid hoolimata kõikidest neist asjadest, ei pakkunud need talle seda, mida ta tõeliselt igatses. Ta igatses midagi vaimset, midagi kõike ületavat – kuigi algul ta ehk ei teadnud veel, mida ta tahtis. Maine elu tundus talle lõpuks üha rusuvam ja umbsem ning ühel päeval otsustas ta sellest loobuda.
Ta ootas keskööni kuni kõik magasid ja ratsutas siis oma lemmikhobuse seljas lossist välja jättes maha oma kodu. Tema ainsaks kaaslaseks oli ustav teener, kes jooksis hobuse kannul. Ta ratsutas koiduni kuni leidis end jõe kaldalt, mis oli ta isale kuuluva riigi piiriks. Ta tuli hobuse seljast maha, lõikas mõõgaga endalt juuksed ja habeme ning vahetas oma riided juhuslikult mööduva kerjuse riietega. Lõpuks saatis ta oma hobuse ja teenri koju tagasi ning jätkas oma teekonda üksinda. Seda nimetatakse Siddhartha, kes saavutas Virgumise, edasi minemiseks või kodunt lahkumiseks. See on tuntud ka suure loobumise nime all ja budistide jaoks on see klassikaline näide edasi minekust ja mitte ainult oma kujutluses, vaid otseses mõttes, koos keha, kõne ja meelega. Võiks öelda, et Buddha kodunt lahkumine on arhetüüpne edasiminek. Siddhartha ei ole ainuke kodunt lahkuja. Väga paljud inimesed on lahunud kodunt ja mitte ainult Buddha päevil, vaid ajaloo kõikidel aegadel, mitte ainult minevikus, vaid ka tänapäeval. Ka see, et teie seda loengut kuulate või loete, võib olla edasiminek, mitte küll sõna otseses mõttes, kuid kindlasti teatud määral oma kujutluses: te lahkute maistest hoiakutest, tavapärasest mõtlemisest, mitmesugustest kollektiivsetest hoiakutest.
Kuid mis juhtub kodust lahkumisel? Väga tihti ei juhtu mitte midagi. Sageli me lihtsalt jätkame edasiminekut, nii nagu me parajasti juhtume minema, jäädes iseendaks. Kui meil on õnne, kohtume teistega, kes on kodunt lahkunud nii nagu meie. Ja võibolla veelgi enam, kohtume inimestega, kes ei ole ainult kodunt lahkunud, vaid on ka edasi läinud, kohtume inimestega, kes on pühendunud vaimsele teele või koguni ületavale Teele. Teiste sõnadega me puutume kokku Vaimse ühinguga.
Nagu märkate, on see võtnud tükk aega enne kui oleme jõudnud Vaimse ühinguni. Kuid tavaliselt elus nii juhtubki. Siddhartha, hiljem Buddha, ei leidnudki Vaimset ühingut, vähemalt mitte kodunt lahumise perioodil. Ta lõi selle ise pärast Virgumist. Kuid meil on rohkem õnne. Meil on võimalus kokku puutuda Vaimse ühinguga. Millega meil on siis võimalus kokku puutuda?
Kes on Vaimse ühingu liikmed?
Lühidalt öeldes Vaimse ühingu liikmed on isiksused, kes on läinud Varjupaika. Need on isiksused, kes on end pühendanud nn. Kolmele Kalliskivile. Enne kui ütlen midagi rohkemat Kolme Kalliskivi kohta, tahaksin kõigepealt tähelepanu pöörata sõnale isiksus.
Vaimne ühing koosneb isiksustest kes on teinud oma individuaalse valiku ja individuaalse otsuse. Nad on endale võtnud vastutuse oma elu eest ja nad on otsustanud, et nad tahavad areneda ja kasvada kui inimolendid. Vaimne ühing ei ole rühm tavalises mõttes. See ei ole rühm, kellel on kollektiivne meel või hing. See ei ole kollektiivse identiteediga rühm, kuhu saab ärakaotada iseenda identiteedi, kuhu saab ära sulada. Vaimne ühing on tõeliste isiksuste vabatahtlik ühinemine, kes on kokku koondnud ühise pühendumise nimel ühisele ideaalile, kes on pühendunud nn. kolmele Kalliskivile.
Kolmest Kalliskivist esimene kalliskivi on inimese Virgumise ideaal. Teine on Kõrgema Evolutsiooni Tee, mis tähendab samm-sammult astumist üha kõrgemale teadvuse tasemele, eneseteadvustamiselt ületavale teadvustamisele. Ja kolmas Kalliskivi on Vaimne ühing. Seetõttu Vaimse ühingu moodustavad kõik need inimesed, kelle eesmärgiks on jõuda Virgumiseni ja kes pühenduvad oskuslike meeleseisundite arendamisele ja oskamatute meeleseisundite väljajuurimisele. Oma kõige sügavamas tähenduses võiks kolmandat Kalliskivi nimetada ületavaks ühinguks. ületava ühingu moodustavad Vaimsest ühingust need inimesed, kes mitte ainult ei ole läinud Varjupaika ning kes mitte ainult ei ole arendanud oskuslike meeleseisundeid ja neeldunud oma keskendumisobjekti, vaid kes on arendanud endas ka vahetut Taipamist: kes näevad vähemalt hetkiti Tõelust – kogedes seda vahetult näost näkku. ületava ühingu liikmed on murdnud nn. kolm ahelat, mis seovad inimese sõltuvuslikku olemisse. Nad on valmis surema, selleks et võiksid vaimselt uuesti sündida. Nad ei järgi ainult tavasid, nad praktiseerivad Teed kogu südamest. Nende pühendumine on täielik, tingimusteta.
Traditsioonilises budistlikus keeles nimetatakse Kolme Kalliskivi Buddha-kalliskiviks, Dharma-kalliskiviks ja Sangha-kalliskiviks. Neid nimetatakse Kalliskivideks kuna tänapäevani peetakse kalliskive materiaalsete asjade hulgast kõige väärtuslikumaks. Seega Kolm kalliskivi esindavad seda, mida vaimses mõttes peetakse kõige väärtuslikumaks ja kallihinnalisemaks. Lühidalt öeldes kolm kalliskivi sümboliseerivad inimolemise kõige kõrgemaid väärtusi.
Konkreetsemalt väljendades Vaimse ühingu liikmed on saanud ordinatsiooni. Nad on pühendanud end kolmele Kalliskivile mitte ainult oma meeles, vaid täielikult koos keha ja kõnega: nad on pühendanud end kogu oma olemusega. Seda pühendumist tunnustavad teised Vaimse ühingu liikmed, eriti Vaimse ühingu kogenenumad liikmed. Samuti seotakse end teatud eetiliste juhiste järgimisega. Vaimse ühingu liikmed võivad olla noored ja vanad, mehed ja naised, haritud ja mitte-haritud. Nad võivad elada koos oma perekonnaga, välispidiselt vaadates – elades nii öelda maises maailmas – või nad võivad olla sellest loobunud sõna otseses mõttes. Nad võivad olla nn. ilmalikud vennad ja õed, nagu neid mõnikord nimetatakse või mungad ja nunnad – kasutades mitte eriti budistlike väjendeid. ühed võivad olla teistest kõrgemal arengutasemel. Kuid kõik on nad läinud Varjupaika, kõik on end pühendanud Kolmele Kalliskivile ja seepärast on nad kõik võrdselt Vaimse ühingu liikmed.
Kust leida Vaimne ühing?
Vaimse ühingu leiab sealt, kus tõelised isiksused on läinud Varjupaika. Eriti sealt, kus niisugustel isiksustel on omavaheline isiklik läbikäimine ja kui nad kohtuvad regulaarselt. Loomulikult see läbikäimine ei ole lihtsalt sotsiaalne, see on vaimne, võiks öelda, et koguni eksistentsiaalne. Kui Vaimse ühingu liikmed elavad ühe ja sama katuse all, nimetatakse seda vaimseks kommuuniks.
Vaimseid kommuune on mitmesuguseid. Näiteks kloostri tüüpi või peaaegu et kloostri tüüpi kommuune. (Mulle ei meeldi sõna klooster, mis ei ole eriti budistlik mõiste, kuid näib et paremat sõna ei ole võtta). Kloostri või peaaegu kloostri taoline kommuun võib olla kas meeste või naiste kommuun. Kommuunis elatakse suhteliselt ideaalsetes tingimustes, sageli asub see vaikses üksildases kohas ning peamiselt pühendutakse seal ainult õppimisele, mõtlusele ja loovale tööle – viimast tehakse tavaliselt koostöös teistega.
Budistliku maailma mõnedes kohtades samastatakse Vaimne ühing üksnes kloostri tüüpi kommuuniga või koguni lihtsalt kloostris elamisega selle formaalses mõttes. See on suur eksitus. Vaimse ühingu moodustavad kõik need, kes on läinud Varjupaika.
Mida Vaimse ühingu liikmed teevad – iseenda heaks, üksteise heaks ja kogu maailma heaks?
Kõigepealt, mida nad teevad iseenda heaks? Kindlasti nad jätkavad oma individuaalset vaimset praktikat. Nad jätkavad õpinguid, mõtlustamist, õige elatusvahendi praktiseerimist, juhendite järgimist jne. Kuid niisugune vastus tundub kuidagi liiga tavaline. Väga raske on selgitada, mida Vaimse ühingu liikmed teevad iseenda heaks kui Vaimse ühingu liikmed, sest see nõuab vähemalt natuke selgitamist, mida tähendab olla Vaimse ühingu liige. Igatahes üht on võimalik öelda. Vaimse ühingu liikmed on loonud sellise olukorra, kus neil on võimalus teistega kokkupuutuda puhtalt vaimselt, või vähemalt peamiselt vaimselt: lähtudes ühisest vaimsest ideaalist, ühisest vaimsest pühendumisest.
Mida see tähendab? Inimestega me puutume kokku kogu aeg, kodus, klubis, kohvikus või kus tahes. Me oleme teistega seotud mitmel viisil. Tavaliselt lähtume oma vajadustest, vajadused võivad olla ka vastastikused. Vahel on selleks seksuaalvajadus, vahel majanduslik, vahel sotsiaalne vajadus. Kuid see on vajadus ja seepärast põhineb sageli meie suhe teise inimesega ta enda huvides ärakasutamisel. Tegemist võib olla koguni vastastikuse ärakasutamisega. Loomulikult, tavaliselt ei taha me seda tunnistada, meile ei meeldi öelda mida me tegelikult teiselt inimeselt saada tahame. Mõnikord ei ole me ka täiesti teadlikud sellest, mida me tahame iseendalt. See tähendab et liiga sageli on meie suhe ebaaus või parimal juhul ebaselge. See tähendab et sellega kaasneb teatud hulk vastastikust vääritimõistmist ja ratsionaliseerimist.
Vaimne ühing ei põhine niisugustel suhetel. Vaimses ühingus on tegemist olukorraga, kus kõik tahavad vaimselt areneda. Eelkõige tahame minna Varjupaika! Seetõttu põhinevad meie suhted ühisel pühendumisel ja ühisel ideaalil – meie ühisel kõige sügavamal huvil, meie ühisel kõige sügavamal suhtumisel. Kui meie suhted teistega põhinevad eelpoolmainitul, siis me kogeme teisi täiesti teistmoodi kui tavaliselt. Ning sel põhjusel, et me kogeme teisi kui vaimseid olendeid, sel põhjusel, et meie suhe on teistega vaimne, kogeme ka iseennast vaimse olendina. Sel teel vaimse arengu tempo kiireneb. Me kogeme end üha rohkem tõepärasemalt, üha intensiivsemalt. Seega Vaimses ühingus on võimalik kogeda oma parimat ja sügavamat olemust. Väga tihti kui me räägime mina ise olemisest, mõtleme me iseenda kõige halvemat poolt, selle väljanäitamist, mida me tavaliselt ei taha omaks tunnistada. Mina ise olemiseks on ka teine tee, sest väga tihti ei ole just meie paremal osal võimalust end väljendada. Niisiis, Vaimses ühingus on võimalik olla mina ise. Tarbe korral võime näidata mõnikord ka oma halvimat külge, kuid tähtis on, et me võiksime olla mina ise täielikult ja täiuslikult.
Olla mina ise on vaevalt et võimalik tavapärase elu keskel, isegi oma lähedaste ja armsate keskel, kas siis vanemate, abikaasa või lähedaste sõprade keskel. Liiga tihti teatud juhtudel või teatud teemade puhul, ei ole võimalik olla täielikult mina ise – isegi mitte ühegi nimetatud inimesega. Tõepoolest, paljud kulgevad läbi kogu oma elu võimetud tundma end iseendana mitteühegi inimese koos. Lõpuks nad märkavad, et ennast on isegi raske kogeda sellisena nagu ollakse, raske kogeda end isegi oma parimatel hetkedel.
Vaimses ühingus on aga võimalik olla mina ise ja mitte ainult ühe isiku juuresolekul, vaid koguni kahe või kolme või väga paljude inimeste keskel. Seesugused kogemused on paljudele ehk enneolematud. Kujutle hetkeks, kuidas tunduks olla koos viie, kuue või koguni viiekümne või kuuekümne inimesega, kui kõik oleksid tõeliselt mina ise. See peaks olema võimalik Vaimses ühingus, sest siin põhinevad suhted jagatud vaimsel pühendumisel, jagatud vaimsel ideaalil. Suhted põhinevad sellel, mida igaüks endas peab kõige paremaks ja kõrgemaks. Seetõttu Vaimses ühingus kogetakse suurt kergendust ja suurt rõõmu. Ei ole vajadust enam üles ehitada psühholoogilisi kaitseid, ei ole tarvidust enam teeselda ega eksiarvamuste pärast valvet pidada. Täiesti ilmselgelt võib olla mina ise koos teiste mina isedega. Niisugune olukord võimaldab kiiremat arengut. Iseendale tehakse palju head juba lihtsalt sellega, et ollakse Vaimse ühingu liige – st aktiivne liige, kuigi tegelikult ei olegi olemas teist võimalust.
Mida Vaimse ühingu liikmed teevad teineteise heaks? Nad aitavad üksteist kõikvõimalikul viisil – mitte ainult vaimselt. Nad aitavad üksteist psühholoogiliselt, majanduslikult ja ka väga lihtsates, igapäevastes asjades. Kavatsen mainida kahte eriti tähtsat teed, milles Vaimse ühingu liikmed üksteist aitavad. Nagu ütlesin, Vaimses ühingus põhinevad suhted vaimsel pühendumisel, ühisel vaimsel ideaalil. Kuid see ei ole alati kerge. Kõigepealt Vaimses ühingus on palju liikmeid, väga paljud on end pühendanud vaimsele teele. Vaimses ühingus on palju erinevat tüüpi inimesi, kes erinevad üksteisest oma taustalt, väljanägemiselt, temperamendilt. Märkame et ühtedega on läbi saada üsna kerge, teistega aga ei ole. Meile võib tunduda, et mõnedega neist on täiesti võimatu läbi saada. Mida sellisel puhul teha? Me ei taha Vaimsest ühingust lahkuda ja vaevalt et palume kellelgi teisel seda teha. Jääb ainus lahendus: mõlemal tuleb selle suhte arendamiseks kõvasti pingutada. Meil tuleb tunnistada, et see, mis meie mõlema jaoks on ühine, on palju tähtsam kui see, mis pole seda. Meil tuleb õppida suhtlema – võibolla koguni läbi valusate õppetundide – lähtudes sellest, mis meie mõlema jaoks on ühine. Kindlasti ei ole see kerge, kuid koos kannatlikkusega on võimalik järk-järgult edu saavutada. Sel teel Vaimse ühingu liikmed aitavad üksteist – aitavad üksteist ületada puhtalt subjektiivne, puhtalt isiklik piiratus ja õpetavad üksteisele kuidas suhelda lähtudes kõige tähtsamast.
Tuleb rõhutada, et vaimne elu pole kerge. Ei ole kerge väljajuurida oskamatuid mõtteid ja arendada oskuslikke mõtteid. Mõnikord võib tunduda, et anname alla. Protesteerime, et seda kõike on meie jaoks liiga palju, kõik käib vastu karva ja on väljakannatamatu. Võibolla koguni mõtleme Vaimsest ühingust lahkuda. Sellistel hetkedel Vaimse ühingu liikmed aitavad üksteist: toetavad, julgustavad ja inspireerivad. See ongi kõige tähtsam, mida nad üksteise heaks saavad teha. Kui satutakse raskustesse või rahutuks tegevasse olukorda või masendusse, nagu iga Vaimse ühingu liikmega võib juhtuda enne kui tal pole jalad veel kindlalt Teel, siis aidatakse inspiratsiooni alal hoida. Kriisiaegadel on suureks lohutuseks ja trööstiks kui meie ümber on teised inimesed, kes soovivad meile siiralt head, kes soovivad, et me vaimselt areneksime, kes aitavad meid ülesaada raskustest.
Ja lõpuks, mida Vaimse ühingu liikmed teevad maailma heaks? Siinkohal ehk eeldatakse, et ma räägin midagi Vaimse ühingu ajaloolisest rollist või selle tähtsusest kogu evolutsiooniprotsessis, kuid seesugune vaatlus viiks meid teema ulatuspiirkonnast välja. Selle asemel tahaksin piirduda vaid mõne praktilise selgitusega ja seejärel lõpetada.
Kõigepealt vajab selgitamist see, et Vaimse ühingu liikmed ei ole kohustatud maailma heaks tegema mitte midagi. Kõike mida nad teevad, teevad nad vabatahtlikult. Kui nad midagi teevad, siis sellepärast, et nad tahavad seda teha, sest neile meeldib seda teha. See ei ole seotud sunniga. Nende tegevus võib olla nende enda vaimse arengu osaks, nende enda vaimse elu osaks. Veidi teistmoodi väljendades võib öelda, et Vaimne ühing ei pea maailmale oma olemasolu õigustama. Vaimne ühing ei pea näitama, et seoses selle tegevusega paranevad sotsiaalsed ja majanduslikud näitajad, et sellest on kasu valitsusele ja haldusorganitele. Vaimne ühing ei pea näitama, et temast on maailmale maises mõttes kasu.
Üldiselt öeldes Vaimse ühingu liikmed teevad maailma heaks kahte: kõigepealt, nad hoiavad Vaimset ühingut alal. Maailmale on hea, kui Vaimne ühing on lihtsalt olemas. On hea, et on olemas vaimsele elule ja oskuslike meeleseisundite arendamisele pühendunud inimesi. See on hea, sest see loob maailmas tervemat õhkkonda.
Teiseks, Vaimse ühingu liikmed aitavad maise maailma ja Vaimse ühingu vahele luua silda või vähemalt asetavad jõkke mõned kivid, et seda kergem oleks ületada. Nad teevad seda koos, nelja või viiekesi või veel suurema meeskonnaga, teostades mitmesuguseid toiminguid, mis arendavad oskuslike vaimseid seisundeid. Need toimingud aitavad inimesi maiselt tasandilt vahetasandile või koguni vaimsele tasandile. Nendeks toiminguteks on mõtluskursused ja -laagrid, loengud, joogatunnid, kommunikatsiooniharjutused jne. Nad on avatud igaühele, kes hoolivad nende hüvedest ja kogemustest: selleks ei pea ühingusse astuma ega raha maksma.
Sel teel Vaimse ühingu liikmed ehk isikud, kes on pühendunud Virgumise ideaalile, teadvuse kõrgemate tasandite ja vahetu taipamise saavutamisele, aitavad teistel üha enam arendada oskuslike mõtteid ning jõuda rahulolu, armastuse ja mõistmiseni ning Vaimse ühingu tähendusest arusaamiseni – iseenda jaoks.